Nadine Gordimer: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Naine]] oli mehele naeratanud nii, nagu ta ikka [[naeratus|naeratas]], kui [[mees]] temast ette tormas ja tegi, mida hing himustas, näidates oma seda külge, mis paariselus maha surutakse. (lk 12)
* Tal oli üks [[raamat]] - möödaminnes kaasa haaratud paks pehmes köites [[romaan]], mis oli ammuaegu ostetud ja tänini läbi lugemata: Manzoni "I promessi sposi", tõlkes "Kihlatud" - võib-olla ootas see just sellist hetke. Maureen ei tahtnud raamatut lugema hakata, sest mis saab siis, kui ta selle läbi loeb? Rohkem raamatuid ei olnud. /---/ Maureen taris lombaka järi, mille July oli "laste jaoks" toonud, välja, et saaks [[savann]]i silmas pidada, ja hakkas lugema. Kuid ta ei suutnud romaanile kaasa elada; kunstlik tunne, nagu viibitaks teises ajas, kohas ja elus, milles seisneski lugemise mõnu, jäi saavutamata. Ta oli teises ajas, kohas, [[teadvus]]es; see surus end talle peale ja täitis teda, nii nagu hingeõhk [[õhupall]]ile kuju annab. Ta polnud enam see, kes varemalt. Ükski juturaamat ei saanud võistelda sellega, mida ta, nagu ta aru sai, ei teadnud, poleks osanud ette kujutada ega [[kujutlusvõime]] varal avastada. (lk 32)
* [[Humaansus|Humaansed]] tõekspidamised (nagu kõik teised, nii pidas ka Maureen enda omi lõplikuks) sõltusid sellest, kuivõrd usuti inimestevaheliste lähisuhete absoluutsusse. Kui kõik [[inimesed]] ei koge emotsionaalset rahuldust ja rahuldamatust ühtemoodi, kuidas saab siis rääkida vajaduste võrdsusest? Seda emotsionaalset absoluuti oli hirmutav ja ohtlik mingiski mõttes avatuks pidada; ajukaalujad, need, kes võtavad endale jumaliku voli hinnata moraalset otsustusvõimet [[juuksed|juuste]] käharuse põhjal ja kontseptuaalseid võimeid [[huuled|huulte]] suhtelise lopsakuse alusel - nemad hoidsid [[silm]]ad lahti ja ruttasid ära kasutama kõike, mida andis nõnda väänata, et neid uskuma jäädi. (lk 63)
* Seal, kus igas majapidamises keerleb inimtegevus iga päev ühesuguste toimingute ümber, ei tähenda see, et sind nähakse, tingimata, et sellest välja tehakse. Kõik olid kõigile tunnistajaks ja see tingis erilise diskreetsuse[[diskreetsus]]e. (lk 64)
* Maureen ei tahtnud enam näha oma äravisatud toredusasju siin, kus need eraldasid Julyd teda ümbritsevate inimeste elustiilist, nii nagu ta polnud neid näha tahtnud ka seal, kus need eraldasid Julyd tema elustiilist. (lk 65)
* Esimene [[loom]] korralikult kokkunöörituna käe külge kinnitatud, laskus mustanahaline poiss kükakile ja jäi ootama, et teine [[siga]] hinge heidaks. Bam viipas, et ta kõrvale astuks, ja tulistas seale pähe. Looma noored [[luu]]d olid nii haprad, et kärss lendas tükkideks. See oli jube: [[veri|verd]] nuttev ja veresegust tatti nõristav verine seanägu; puhas [[surm]] aseptiliselt püssiõli järele lõhnavatest kroomitud torudest. Metslindudel (keda Bam tavaliselt küttis) polnud õiget nägu; veretu nokaga ja lihatu kõhn luine esteedipea, tükike sarvetaolist nahka, silmalaud kui käkrus [[paber]] - pärlkana [[nägu]] ei paista surnult kuigivõrd teistsugune kui elusalt. Sodiks lastud seanägu ripnes ja sellest tilkus verd kogu tee onnideni, kus lihahankija roll kinnistus Bamile kui seisund. (lk 75)