George Eliot: erinevus redaktsioonide vahel

* Lai tasandik, kus laienev Floss oma haljaste kallaste[[kallas]]te vahel [[meri|mere]] poole ruttab, tõusuvesi talle aga armukesena[[armuke]]sena vastu tõttab, suleb oma keevalise [[embus|kallistusega]] ta voolutee.

* ... sõprusesuhetesse[[sõprus]]esuhetesse toob alati jahedust, kui öelda, et sul ei ole mingit nõu anda. Ja kui sa kord juba nõu annad, siis oleks [[rumalus]] teha seda mitte veendunud ja teadja ilmega. Niipea kui oled oma ettepanekuga[[ettepanek]]uga välja tulnud, saab see sulle loomulikult omaks ja armsaks.

* Pealegi suudab õrnahingeline [[inimene]] vaevalt hoiduda kellelegi head tegemast, aga kõigile heategusid teha pole ometi võimalik. Ka [[loodus]] ise poetab vahel tülika söödiku looma[[loom]]a selga, kellele ta muidu üldse halba ei soovi. Mis sellest järeldub? Me imetleme loodust, et ta ka söödiku[[söödik]]u eest hoolt kannab.

* ... valge peen jahutolm, mis mahendas kõik pinnad ja muutis isegi ämblikuvõrgud haldjapitsiks, [[jahu]] maguspuhas [[lõhn]] — kõik see tekitas Maggie’s tunde, et võrreldes tema enda igapäevase välise eluga[[elu]]ga, on [[veski]] hoopis erinev väike [[maailm]]. Eriti panid teda mõtlema ämblikud[[ämblik]]ud. Ei tea, kas neil leidus väljaspool veskit ka sugulasi, ja sel juhul pidi perekondlik läbikäimine omajagu raskusi valmistama — priske jahune ämblik, kes oli harjunud sööma oma kärbest[[kärbes]]t jahutolmu kattes, kindlasti kannatas omajagu tädipoja söögilauas, kus kärbes serveeriti ''au naturel'', ämblikudaamid aga võisid üksteise välimusest lausa ehmuda.

* Oh neid lapsepõlve[[lapsepõlv]]e kibedaid kurbusi[[kurbus]]i, kui kurbus on veel uus ja võõras, ja kui lootusel[[lootus]]el ei ole veel tiibu[[tiib]]u, et kanda sind üle päevade[[päev]]ade ning nädalate[[nädal]]ate, ja [[aeg]] suvest [[suvi|suveni]] näib mõõtmatuna.

* Vanemaks saades me õpime end ohjeldama. Kui oleme [[riid|tülis]], hoiame üksteisest eemale, väljendume lihvitud lausetega[[lause]]tega ja peame sel moel väärikat distantsi, ilmutades ühelt poolt suurt meelekindlust ning teiselt poolt neelates alla palju kurbust.

* See [[mets]], kus ma tänasel mahedal maipäeval[[mai]]päeval jalutan, kus minu ja sinitaeva vahel on tammede[[tamm]]ede noor kollakaspruun lehestik, maas mu jalgade[[jalg]]ade ees aga valged[[valge]]d tähtheinad, sini¬silmsedsinisilmsed mailased ja roomav [[luuderohi]] — milline troopikapalmide salu, millised võõramaised [[sõnajalg|sõnajalad]] või uhked suureõielised lilled[[lill]]ed suudaksid nii sügavaid ja õrnu keeli minus helisema panna nagu see kodumaastik? Need tuttavad lilled, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord pilves[[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate hekkide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], [[keel]], mida meie lapsepõlve põgusad tunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge[[hing]]e kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid armastuseks[[armastus]]eks.

* Mrs. Tulliver oli malbe [[naine]], aga isegi [[lammas]] pole päris vagur, kui tal on talled.

* Tsivilisatsiooni[[Tsivilisatsioon]]i valgustatud lapse[[laps]]e juures on kurbusele omane tunnete[[tunne]]te vahenditus niivõrd peenelt vaos hoitud ja varieeritud, et pakub analüütilisele mõistusele[[mõistus]]ele huvitavat probleemi. Kui murtud südamega [[daam]] peaks pisaraist[[pisar]]aist poolpimedana liiga ebakindlal sammul uksest[[uks]]est sisse astuma, võiks ta ka oma tärgeldatud [[varrukas|varrukad]] ohtu saata, ja see ohu võimalus sügaval tema teadvuses[[teadvus]]es paigutab ta jõuvarud selliselt, et aitab tal uksepiidast vabalt mööduda. Märgates, et pisarad juba varmalt veerevad, seob ta kübarapaelad lahti ning heidab need raugelt taha - liigutav [[žest]], mis isegi kõige sügavama masenduse[[masendus]]e ajal annab lootust, et tuleb veel kuivi hetki[[hetk]]i, kus kübarapaelad uuesti võlu omandavad.

* Ma tean, et praegusel märksa valgustatumal ajastul tundub mr. Pulleti võhiklikkus inimestele lausa uskumatu, aga mõelgu nad sellele, kui märkimisväärsed võivad soodsate tingimuste puhul olla andeka inimese saavutused. Mr. Pullet oli eriti [[andekus|andekas]] just võhikluse[[võhiklus]]e poolest.

* Lapsepõlves ei ole meil halbu eelaimusi[[eelaimus]]i, aga meid ei lohuta ka [[mälestus]] üleelatud muredest[[mure]]dest.

* Poiste juhmus ei tule sugugi nende ülisuurest lugupidamisest kellegi vastu, ja kui te püüate neile julgustavalt läheneda, kujutledes, et nad on vapustatud teie east ja elutarkusest, siis üheksal[[üheksa]]l juhul [[kümme|kümnest]] peavad nad teid veidrikuks. Ainsa lohutusena[[lohutus]]ena võin ma teile pakkuda oletust, et küllap kreeka poisid mõtlesid sedasama Aristotelesest[[Aristoteles]]est.

* Elada mr. Gleggist kauem ja kõnelda temast kiitvalt kui inimesest, kellel küll olid oma puudused, kuid kes oma naisele siiski liiga ei teinud, vaatamata vaeste sugulaste rohkusele, saada veelgi sagedamini kapitali intresse ja peita [[raha]] salanurkadesse, vedades ninapidi kõige nutikamaidki [[vargus|vargaid]] ([[pank|pangad]] ja rahakapid alandasid mrs. Gleggi arvates raha omamise naudingu[[nauding]]u nullini[[null]]ini — niisama hästi oleks võinud neelata toitu[[toit]]u tablettides[[tablett]]ides), ja lõpuks — olla lugupeetav nii oma suguseltsis kui ka ümbruses, millele võib loota ainult naine, kelle väärikale minevikule[[minevik]]ule ja olevikule[[olevik]]ule lisandub veel hästi kindlustatud [[lesk|lese]] seisund, kõik see koos andis meelitava ja lepitava tulevikupildi.