George Eliot: erinevus redaktsioonide vahel

* Neid kannatusi[[kannatus]]i, olgu [[märter|märtri]] või [[ohver|ohvri]] omi, mis käivad kaasas [[ajalugu|inimajaloo]] iga edasiliikumisega, leiame igas linnas[[linn]]as, sadade kodukollete ees; ja ei pruugi karta väikeste asjade võrdlemist suurtega; sest kas [[teadus]] ei räägi meile, et tema kõrgeim [[eesmärk]] on leida ühtsus, mis seoks kõige pisemaid asju kõige suurematega. Loodusteaduses, nagu ma aru saan, ei pea need, kes oskavad laiahaardeliselt näha asjade suhteid, mitte midagi tühiseks, sest igal isendil on nähtuste tohutus kogumis midagi öelda.

* Dodsonliku iseloomu põhiomaduseks oli sirgjoonelisus: nii pahede[[pahe]]de kui ka vooruste[[voorus]]te aluseks oli uhke, aus [[egoism]]; Dodsonitele oli see vastukarva, kui keegi kahjustas oma head [[nimi|nime]] või vara, ja sel puhul ütlesid nad oma väärituile [[sugulane|sugulasile]] kõvu [[sõna|sõnu]], neid sellegipoolest hülgamata või eiramata — nad ei jätnud neid leivapalata, kuid nõudsid, et seda söödaks, mõru maik suus.

* Kui napi haridusega inimesi, kelle kitsas [[silmaring]] piirdub ainult omaenda kogemustega[[kogemus]]tega, tabavad pikad vintsutused, muutub nende siseelu kurbade ja kibedate mõtete[[mõte]]te nõiaringiks: ikka ja jälle kerkivad [[mälu|mällu]] ühed ja samad sõnad, ühed ja samad pildid, saadetuna ühest ja samast meeleolust — aasta lõpp leiab nad eest samasugusena, nagu nad olid aasta algul, otsekui oleksid nad mingi üleskeeratav masinavärk.

* Neil kaugeil päevil jäeti {{perekond|perekonnad]], kes olid oma esialgsest tasemest allapoole langenud, meie maa tsiviliseeritud [[kristlased|kristlaste]] poolt kurba üksindusse[[üksindus]]se, kui nad ei kuulunud mõnda [[lahkusuline|lahkusuliste]] sekti[[sekt]]i, kes selles püha tuld hoides suutsid üksteisele pakkuda veidigi vendluse[[vendlus]]e soojust.

* "Võtke endale [[koer]], preilna! ... koer on parem sõber kui ükski kristlane," ütles Bob /---/

* Küllap see ongi põhjuseks, miks too tilluke vanamoeline [[raamat]], mis maksab müügiletil ainult [[kuus]] penni, teeb veel tänapäevalgi imet, muutes mõru vee nektariks; kuna hiljaaegu ilmunud kallid jutlustekogud ning traktaadid ei too meie ellu mingit muutust. Selle raamatu pani kirja [[käsi]] südamehääle sunnil: see on üksilduse, varjatud ängi, võitluse, lootuse ning võidu kroonika — mitte aga kirjutatud sametpatjadel, et õpetada pikka meelt neile, kes sammuvad veritsevi jalu mööda kivist rada. Ja selles on aegadeks tallele pandud see, mida inimene vajab ja mis teda lohutab: see on ligimese hääl, kes sajandeid tagasi juurdles, kannatas ning enda maha salgas /---/ kuid sellesama kõrge vaikiva taeva all, hinges needsamad kirglikud soovid nagu meilgi, samasugused püüdlused, tagasilangused, ja samasugune väsimus.

** 3. peatükk, lk 260-261, Thomas a Kempise "Kristuse jälgedes" kohta

* Kuid võtkem arvesse, et peenel [[seltskond|seltskonnal]] on oma punaveinpuna[[vein]] ning sametvaibad, kuus nädalat ette kutsutud lõunakülalised, on oma [[ooper]] ja muinasjutulised ballisaalid; peen seltskond peletab igavuse[[igavus]]e tõuehtsate [[hobune|hobuste]] sadulas, klubis[[klubi]]s aega viites või krinoliinivihurite vahel loovides; teaduse eest hoolitseb neil Faraday, religiooni[[religioon]]i eest kõrgemad vaimulikud, keda võib kohata kõige paremates majades[[maja]]des: tõelise [[usk|usu]] ja üleva paatose[[paatos]]e jaoks pole neil aega ega vajadust. Kuid peen seltskond, huljudes kerge [[iroonia]] härmalõngadel, on väga kallis pidada; see nõuab vähemalt üldrahvalikku ränka ja vaevalist tööd külg külje kõrval umbsete vabrikute[[vabrik]]ute kõrvulukustavas müras, küürutamist kaevandustes[[kaevandus]]tes, higistamist ääside[[ääs]]ide ees, jahvatamist, vasardamist ja kudumist läppunud õhus — või siis omaette lambaid karjatades või üksildastes majades ja onnides keset saviseid või kriidiseid põllumaid, kus vihmased päevad nii tüütult venivad. See üldrahvalik elu põhinebki paatosel — vaesuse paatosel, mis sunnib rahvast[[rahvas]]t kõike seda tegema, et peent seltskonda ja kerget irooniat üleval pidada — veetma sageli oma raskeid aastaid kütmata, ainsagi vaibata majas ja taluma perekonnatülisid, mida ei mahenda pikad koridorid[[koridor]]id.

* See on tee, mida me kõik käia tahame, kui asume võitlusse oma egoismiga; kannatuste ning märtritee, mille ääres kasvavad palmid[[palm]]id, on meile palju enam meeltmööda kui kannatlikkuse[[kannatlikkus]]e, õiglase sallivuse[[sallivus]]e ning enesesüüdistuse järsk mägirada, kus pole kelleltki loorberipärga[[loorberipärg]]a loota.