George Eliot: erinevus redaktsioonide vahel

==="Esimene raamat. Poiss ja tüdruk"===

* Pealegi suudab õrnahingeline [[inimene]] vaevalt hoiduda kellelegi head tegemast, aga kõigile heategusid[[heategu]]sid teha pole ometi võimalik. Ka [[loodus]] ise poetab vahel tülika söödiku [[loom]]a selga, kellele ta muidu üldse halba ei soovi. Mis sellest järeldub? Me imetleme loodust, et ta ka [[söödik]]u eest hoolt kannab.

* ... valge peen jahutolm, mis mahendas kõik pinnad ja muutis isegi [[ämblikuvõrgud]] haldjapitsiks, [[jahu]] maguspuhas [[lõhn]] — kõik see tekitas Maggie’sMaggie's tunde, et võrreldes tema enda igapäevase välise [[elu]]ga, on [[veski]] hoopis erinev väike [[maailm]]. Eriti panid teda mõtlema [[ämblik]]ud. Ei tea, kas neil leidus väljaspool veskit ka sugulasi, ja sel juhul pidi perekondlik läbikäimine omajagu raskusi valmistama — priske jahune ämblik, kes oli harjunud sööma oma [[kärbes]]t jahutolmu kattes, kindlasti kannatas omajagu tädipoja söögilauas, kus kärbes serveeriti ''au naturel'', ämblikudaamid aga võisid üksteise välimusest lausa ehmuda.

* Vanemaks saades me õpime end ohjeldama. Kui oleme [[riid|tülis]], hoiame üksteisest eemale, väljendume lihvitud [[lause]]tega ja peame sel moel väärikat distantsi, ilmutades ühelt poolt suurt meelekindlust[[meelekindlus]]t ning teiselt poolt neelates alla palju kurbust.

* See [[mets]], kus ma tänasel mahedal [[mai]]päeval jalutan, kus minu ja sinitaeva vahel on [[tamm]]ede noor kollakaspruun lehestik, maas mu [[jalg]]ade ees aga [[valge]]d tähtheinad, sinisilmsed [[mailane|mailased]] ja roomav [[luuderohi]] — milline troopikapalmide salu, millised võõramaised [[sõnajalg|sõnajalad]] või uhked suureõielised [[lill]]ed suudaksid nii sügavaid ja õrnu keeli minus helisema panna nagu see kodumaastik? Need tuttavad lilled, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord [[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate hekkide[[hekk]]ide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], [[keel]], mida meie lapsepõlve põgusad tunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud [[hing]]e kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid [[armastus]]eks.

* Elada mr. Gleggist kauem ja kõnelda temast kiitvalt kui inimesest, kellel küll olid oma puudused, kuid kes oma naisele siiski liiga ei teinud, vaatamata vaeste sugulaste rohkusele, saada veelgi sagedamini kapitali[[kapital]]i intresse[[intress]]e ja peita [[raha]] salanurkadesse, vedades ninapidi kõige nutikamaidki [[vargus|vargaid]] ([[pank|pangad]] ja rahakapid alandasid mrs. Gleggi arvates raha omamise [[nauding]]u [[null]]ini — niisama hästi oleks võinud neelata [[toit]]u [[tablett]]ides), ja lõpuks — olla lugupeetav nii oma suguseltsis kui ka ümbruses, millele võib loota ainult naine, kelle väärikale [[minevik]]ule ja [[olevik]]ule lisandub veel hästi kindlustatud [[lesk|lese]] seisund, kõik see koos andis meelitava ja lepitava tulevikupildi.

==="Teine raamat. Kooliaeg"===

* Кui mr. Stellingis leiduski midagi, mis ei olnud päris [[ehtsus|eht]], siis selle avastamiseks jäi Tomil jõudu vajaka: isegi elutark [[täiskasvanu]] suudab ainult [[fakt]]ide mitmekülgse võrdlemise teel eraldada tühja [[tünn]]i kõmistamist taevasest kõuekõminast[[kõu]]ekõminast.

* Me ei tunne end kusagil nii hubaselt nagu oma sünnipaigas, kus [[asi|esemed]] muutuvad meile kalliks, enne kui me kogeme, mis on valikuraskus, kus väline maailm näib meile ainult omaenda olemise jätkuna: me tajume ja armastame seda nagu omaenda olemasolutunnet ja oma luid-liikmeid. [[Oksjon]]ile pandult võiks meie varajase lapsepõlvekodu [[mööbel]] näida liiga tavalisena, isegi inetuna; nõudlikum maitse põlgaks selle ära; ja kas ei ole püüdlus oma ümbrust järjest kaunimaks ja kaunimaks muuta see õilis omadus, mis eraldab inimest elajast, või, kui soovitakse täpsemat definitsiooni - mis eraldab [[Inglased|inglise inimest]] võõramaistest elajatest?

* Mr. Tulliver oli rangelt aus [[mees]] ning oma [[ausus]]ele uhke, kuid ta uskus, et [[kohus|kohtus]] saab õiguse see, kes palkab suurema [[suli]] väiksemat suli ninapidi vedama. Kohtuskäimine on omamoodi [[kukevõitlus]], kus solvatu mure on leida kõige südikam ja paremate kannustega võitluslind.

* Kõik see, pidage meeles, sündis tol pimedal ajal, kui veel puudusid kunstikoolid[[kunstikool]]id — ajal, kui kõik [[õpetaja|koolmeistrid]] ei olnud veel eranditult ausad, tundehellad isiksused, ja kõik [[kirikuõpetaja]]d veel mitte avara vaimuga[[vaim]]uga kultuurilembesed mehed. Ei ole [[müüt]], et noil vähemsoovitud aegadel oli peale mr. Stellingi veel teisigi [[vaimulik]]ke, kelle vaim oli piiratud, [[vajadus]]ed aga suured, ja kelle sissetulek, peamiselt Fortuna naiselik-pimedate ning ebaloogiliste vassingute tõttu, ei vastanud niivõrd nende vajadustele kuivõrd intellektile — millest inimese sissetulek teadagi ei sõltu. Niisiis tuli neil džentelmenidel oma vajadused sissetulekuga vastavusse viia; ja kuna vajadused ei lase end just kergesti surnuks näljutada, pidid nad valima lihtsama tee — oma sissetulekuid tõstma. Selleks oli üksainus moodus; kuna vaimulikele olid keelatud kõik ametid, kus madala tasu eest head [[töö]]d tehakse, kes võis neid siis laita, kui nad tegid kõrge tasu eest väga kehva tööd?

* Laiaõlgsed ja [[auahnus|auahnete]] püüdlustega džentelmenid valmistavad oma sõpradele mõnikord pettumuse, kui nad kõiges päris läbi ei löö. See tuleb ehk sellest, et suurteks saavutusteks on vaja omada muidki erilisi võimeid peale erilise tahtmise [[edu]] saavutada; see tuleb ehk sellest, et need tursked isandad on küllaltki [[laiskus|laisad]] ja liigne [[aplus]] ei lase nende ''divinae particulum aurae'' maast lahti tõusta.

==="Kolmas raamat. Langemine"===

* On olemas loomi, kellele [[rippumine|rippuv]] asend on elu põhitingimus; kui seda vaid korraks muuta, ei toibu nad enam iial; ja on olemas inimesi, kellele [[üleolekutunne]] on elu põhitingimus — lüüsaamise [[alandus]]t taluvad nad ainult seni, kuni ise keelduvad seda tunnistamast ja usuvad oma üleolekut.

* Nagu ettevaatlik [[ärimees]] kunagi, ei tahtnud ta [Mr. Deane] ennatlikult hinnata toormaterjali, mis tal veel proovimata oli, kuigi ta oletas, et kui see oleks midagi väärt, oleks temataoline edukas mees sellest kindlasti kuulnud. Selle [[ladina keel|ladina asjanduse]] suhtes oli tal oma [[arvamus]]: ta leidis, et kuna puuderdatud [[parukas|parukate]] kandmine hakkab [[mood|moest]] maha käima, tuleks uue sõja puhul ladin maksustada kui luksusese[[luksus]]ese, mida vajavad kõrgklassid, mitte aga laevaomanike ühingud.

* Kujutlege igati väärikat ja meeldivat [[kana]], kes mingi looduse vingerpussi tõttu hakkab äkki mõtlema ja nuputama, kuidas takistada peremeest[[peremees]]t tal endal kaela keeramast või teda koos tibukestega [[turg|turule]] saatmast. Selle tagajärjeks tuleb vaevalt muud kui valju kaagutamist ja tiivalehvitamist.

==="Neljas raamat. Alanduste org"===

* Neid [[kannatus]]i, olgu [[märter|märtri]] või [[ohver|ohvri]] omi, mis käivad kaasas [[ajalugu|inimajaloo]] iga edasiliikumisega, leiame igas [[linn]]as, sadade kodukollete ees; ja ei pruugi karta väikeste asjade võrdlemist suurtega; sest kas [[teadus]] ei räägi meile, et tema kõrgeim [[eesmärk]] on leida ühtsus, mis seoks kõige pisemaid asju kõige suurematega. Loodusteaduses[[Loodusteadus]]es, nagu ma aru saan, ei pea need, kes oskavad laiahaardeliselt näha asjade suhteid, mitte midagi tühiseks, sest igal isendil on nähtuste tohutus kogumis midagi öelda.

* Dodsonliku iseloomu põhiomaduseks oli [[sirgjoonelisus]]: nii [[pahe]]de kui ka [[voorus]]te aluseks oli uhke, aus [[egoism]]; Dodsonitele oli see vastukarva, kui keegi kahjustas oma head [[nimi|nime]] või vara, ja sel puhul ütlesid nad oma väärituile [[sugulane|sugulasile]] kõvu [[sõna|sõnu]], neid sellegipoolest hülgamata või eiramata — nad ei jätnud neid leivapalata, kuid nõudsid, et seda söödaks, [[mõru]] maik suus.

* Kui napi haridusega[[haridus]]ega inimesi, kelle kitsas [[silmaring]] piirdub ainult omaenda [[kogemus]]tega, tabavad pikad vintsutused, muutub nende siseelu kurbade ja kibedate [[mõte]]te nõiaringiks: ikka ja jälle kerkivad [[mälu|mällu]] ühed ja samad sõnad, ühed ja samad pildid, saadetuna ühest ja samast meeleolust — aasta lõpp leiab nad eest samasugusena, nagu nad olid aasta algul, otsekui oleksid nad mingi üleskeeratav masinavärk[[masin]]avärk.

* Küllap see ongi põhjuseks, miks too tilluke vanamoeline [[raamat]], mis maksab müügiletil ainult [[kuus]] penni, teeb veel tänapäevalgi imet, muutes mõru vee nektariks[[nektar]]iks; kuna hiljaaegu ilmunud kallid jutlustekogud ning traktaadid ei too meie ellu mingit muutust. Selle raamatu pani kirja [[käsi]] südamehääle sunnil: see on üksilduse, varjatud ängi, võitluse, lootuse ning võidu [[kroonika]] — mitte aga kirjutatud sametpatjadel, et õpetada pikka meelt neile, kes sammuvad veritsevi jalu mööda kivist rada. Ja selles on aegadeks tallele pandud see, mida inimene vajab ja mis teda lohutab: see on ligimese hääl, kes sajandeid tagasi juurdles, kannatas ning enda maha salgas /---/ kuid sellesama kõrge vaikiva taeva all, hinges needsamad kirglikud soovid nagu meilgi, samasugused püüdlused, tagasilangused, ja samasugune [[väsimus]].

** 3. peatükk, lk 260-261, [[Thomas aà KempiseKempis]]e "Kristuse jälgedes" kohta

* Kuid võtkem arvesse, et peenel [[seltskond|seltskonnal]] on oma puna[[vein]] ning sametvaibad, kuus nädalat ette kutsutud lõunakülalised, on oma [[ooper]] ja muinasjutulised ballisaalid; peen seltskond peletab [[igavus]]e tõuehtsate [[hobune|hobuste]] sadulas, [[klubi]]s aega viites või krinoliinivihurite vahel loovides; teaduse[[teadus]]e eest hoolitseb neil Faraday, [[religioon]]i eest kõrgemad vaimulikud, keda võib kohata kõige paremates [[maja]]des: tõelise [[usk|usu]] ja üleva [[paatos]]e jaoks pole neil aega ega vajadust. Kuid peen seltskond, huljudes kerge [[iroonia]] härmalõngadel, on väga kallis pidada; see nõuab vähemalt üldrahvalikku ränka ja vaevalist tööd külg külje kõrval umbsete [[vabrik]]ute kõrvulukustavas müras, küürutamist [[kaevandus]]tes, higistamist [[ääs]]ide ees, jahvatamist, vasardamist ja kudumist läppunud õhus — või siis omaette [[lammas|lambaid]] karjatades või üksildastes majades ja onnides keset saviseid või kriidiseid põllumaid, kus vihmased päevad nii tüütult venivad. See üldrahvalik elu põhinebki paatosel[[paatos]]el — vaesuse paatosel, mis sunnib [[rahvas]]t kõike seda tegema, et peent seltskonda ja kerget irooniat[[iroonia]]t üleval pidada — veetma sageli oma raskeid aastaid kütmata, ainsagi vaibata majas ja taluma perekonnatülisid, mida ei mahenda pikad [[koridor]]id.

* See on tee, mida me kõik käia tahame, kui asume võitlusse oma egoismiga[[egoism]]iga; kannatuste ning märtritee, mille ääres kasvavad [[palm]]id, on meile palju enam meeltmööda kui [[kannatlikkus]]e, õiglase [[sallivus]]e ning enesesüüdistuse[[enesesüüdistus]]e järsk mägirada, kus pole kelleltki [[loorberipärg]]a loota.

==="Viies raamat. Terad ja sõklad"===

* [Philip:] "Ei, Maggie, kellelegi ei anta jõudu teha midagi [[loomuvastasus|loomuvastast]]. Otsida pääsu kõigest [[loobumine|loobumises]] — see on ju [[argus]]. See ei karasta mitte kedagi. Ühel heal päeval paisatakse teid elukeerisesse, ja kõik teie loomuse rahuldamata vajadused ründavad teid siis metsiku aplusega."

* [[Inetus|Inetud]] ja vigased inimesed tunnevad tihti suurt vajadust eriliste vooruste[[voorus]]te järele, milleta neil on äärmiselt ebameeldiv elada: kuid [[teooria]], et erilised voorused on ebasoodsate tingimuste otsene tagajärg, nii nagu loomadele külmas [[kliima]]s paksem karv selga kasvab, ei pea ehk päriselt paika.

==="6. raamat. Suur kiusatus"===

* Ent kui Maggie olnuks selline [haritud ja vaimselt tasakaalukas] noor daam, oleksite te temast vaevalt kuulnud: ta elu kulgenuks nii sujuvalt, et seda poleks tasunudki kirja panna, sest [[õnn]]elikest naistest, samuti nagu õnnelikest rahvastest[[rahvas]]test, pole midagi kirjutada.

* [Tom Maggie'le:] "Aga sinu peale ei ole ma kindel — sinu peale ei ole ma üheski asjas kindel. Kord andud sa mingile loomuvastasele [[enesesalgamine|enesesalgamisele]], teinekord aga ei suuda vastu seista sellele, millest sa tead, et see on väär."

** 4. peatükk, lk 351

* Taani prints [[Hamlet]] oli juurdleja ning kõhkleja, ja selle tagajärjeks oli kohutav [[tragöödia|kurbmäng]]. Aga kui ta [[isa]] oleks elanud kõrge eani, [[onu]] aga noorelt ära surnud, siis oleks Hamlet ilmselt Opheliaga[[Ophelia]]ga abiellunud ja ta elu oleks kulgenud mõistlikult ning väärikalt, hoolimata ta arvukaist [[monoloog]]idest ja mõnest turtsakast [[sarkasm]]ist Poloniuse[[Polonius]]e kauni tütre pihta, rääkimata avameelsest ebaviisakusest[[ebaviisakus]]est äiapapa[[äi]]apapa suhtes.

* Inglise päikesepaiste ei ole usaldatav, [[kübar]]aid ähvardab alaline oht; ja kui istuda maha [[muru]]le, võib enda ära külmetada. Kuid [[vihm]]a peale võib kindel olla. Te kihutate läbi saju [[vihmamantel|vihmamantlis]] kohale ja leiate end peagi oma lemmikistmel — veidi kõrgemal või madalamal sellest, millel istub teie [[jumalanna]] (metafüüsikute meelest on see üks ja seesama, millega seletubki asjaolu, et naistele vaadatakse ühtaegu alt üles ja ülevalt alla), ning võite julgelt loota, et naiskülastajad jäävad tulemata.

* [[Keskiga|Keskealised]] inimesed, kellel tugevamad tunded on juba läbi elatud, kuid kelle [[mälu]] põhineb osalt veel emotsioonidel[[emotsioon]]idel ja mitte ainult sisevaatlusel, peaksid olema omamoodi [[preester|preestrid]], kes on elu poolt kutsutud ja seatud päästma eksinud noori ja [[meeleheide|meeleheite]] ohvreid. Enamik meist oleks nii mõnelgi hetkel oma noores elus tervitanud sedasorti hingekarjast, olgu vaimuliku rüüs või ilma, kuid oleme pidanud maadlema oma eluraskustega üksi, ilma mingi abita.

==="Seitsmes raamat. Lõplik pääsemine"===

* Me otsustame teiste üle [[tagajärg]]ede põhjal — kuidas siis muidu! —, tundmata [[sündmus]]te kulgu, mis nendeni on viinud. /---/ [[Avalik arvamus]] on säärastel puhkudel alati naissoost; mitte seltskond, vaid seltskonna Proua; /---/

* ...meie moraalinõuded[[moraal]]inõuded jäävad tingimata võltsiks ja õõnsaks, kui neid pidevalt ei kontrollita iga üksikinimese elusaatuse valguses.

:Kõik avara, jõulise mõtteviisiga inimesed tunnevad dogmaatikute[[dogmaatik]]ute suhtes vaistlikku vastumeelsust; sest sellised inimesed taipavad juba varakult, et dogmad[[dogma]]d ei suuda mahutada meie elu kogu salapärast keerukust[[keerukus]]t, ja et panna end sedasorti vormelite kütkesse tähendab endas maha suruda meile ülemalt antud südamesundi ja headust ning meie süvenevaist arusaamadest tulenevat kaastunnet[[kaastunne]]t. Dogmaatik aga on kõigi nende tüüpiline esindaja, kes moraaliküsimustes juhinduvad ainult üldreeglitest, uskudes, et need viivad neid kindlal, äraproovitud meetodil õigluse[[õiglus]]e juurde, ilma et neil endil tuleks ilmutada kannatlikkust, otsustusvõimet[[otsustusvõime]]t ja erapooletust[[erapooletus]]t, ilma et neil oleks vaja selgusele jõuda, kas neis leidub küllalt osavõtlikkust[[osavõtlikkus]]t, mida saab olla ainult inimestel, kes ise on kiusatustega[[kiusatus]]tega heidelnud või elanud küllalt pingsat ja toimekat elu, et oma ligimestele kogu hingest kaasa tunda.

* Dr. Kenn, kelle [[südametunnistus]] oli täiesti puhas, tahtnuks oma otsusele kindlaks jääda — mitte järele anda üldsuse arvamusele, mis sedapuhku oli põlastusväärne ja vastik; kuid viimaks tuli tal siiski arvestada vastutust, mis lasus temal kui hingekarjasel patu vastu võitlemisel, olgu see [[patt]] või ainult näiline — ja selle näilise määrab alati ümbritseva meelelaadi keskmine tase. Kus meelelaad on [[labasus|labane]] ja [[jõhkrus|jõhker]], kasvab alati selle näilise osakaal.