Mürk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Ained
Resümee puudub
30. rida:
 
 
* "Võtku mind Madis," ütleb ta, "kui mul aimugi oleks, mis see nööpsaabastatud konks minuga täna tahab teha. [[Hommik]]u tahtis mind kõigepealt ära tappa ja jootis mulle hirmsat kihvti sisse, mis mind kõik selle õndsa hommikupoole koledal kombel aevastama — ei, mitte aevastama!— õigus, haigutama ajas. Õnneks sain [[apteeker|apteekri]] käest õigel ajal vastukihvti, nii, et... noojah, nii et eluvaim veel sisse jäi. Noojah, hõkk, see oli hommiku, aga mis ta minuga praegu mõtleb teha, seda ei tea ma koguniste. Seda peab tema enda käest küsima."
** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 44
 
39. rida:
 
 
* Tommy ja Annika nihelesid rahutult oma toolidel[[tool]]idel. Tädi Laura raputas nõutult pead, ning proua Settergren kiirustas ütlema:
:"Loodame, et sul läheb peagi paremaks, tädi Laura."
:"Oh jaa, seda kindlasti," sõnas Pipi lohutavalt. "Sest vanaemal ju läks. Ta oli lõpuks nii terve, et hoia alt. Sest ta võttis sisse rahustavaid vahendeid."
47. rida:
 
 
* Seekord nõudis mu peremees minult mitte elu, vaid surma eliksiiri. Või lihtsalt öeldes — tugevat mürki, mida ta tahtis kasutada oma [[vaenlane|vaenlaste]] vastu. Ta oli nii kaua elanud mürgitamishirmus, et ta nüüd oli otsustanud oma vaenlastest ette jõuda.
:Olen leidnud, et palju sellest halvast, mis maailmas sünnib, tuleb inimeste rumalusest[[rumalus]]est. Aga mõnikord võib ka juhtuda, et rumalus on õnnistuseks[[õnnistus]]eks. Enamik inimesi ei näi teadvat, kui kergesti kättesaadavad on mürgid, ka kõige kangemad ja salakavalamad, nii et nende hankimiseks pole vaja ei [[kurat|kuradi]] ega nõidade[[nõid]]ade abi. Ei ole nende eest vaja maksta kallist hinda[[hind]]a. Pealtnäha kõige süütumais taimedes[[taim]]edes, mis oma [[õis|õitega]] meie silma rõõmustavad, on küllalt mürki, et kustutada elu terves linnas[[linn]]as. Oma mürgi oleks Dandolini igal ajal võinud ise valmis keeta. Oleander ja [[käoking]], mis kasvasid ta aias, surmaputk ja koerapöörirohi, mida võis korjata [[umbrohi|umbrohu]] hulgas. Et neist valmistada surmavat tinktuuri, poleks vaja olnud isegi seda lihtsat laboratooriumi[[laboratoorium]]i, mille ta mu käsutusse oli andnud. Seda oleks võinud teha ka kõige vaesema mehe [[köök|köögis]].
* [[Karl Ristikivi]], "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 137-138
 
55. rida:
* [Rehepapp:] "... Mida sa, lambapea, siis sõid?"
:[Sulane Jaan:] "/.../ Noh, [[vorst]]i sõin, [[sink]]i sõin, ja siis sihukest Idamaa maiusrooga, mis lõhnas nagu [[roos]]. Seda pole ma varem saanudki, [[valge]] justkui pekk ja pehme!" /---/
:[Rehepapp:] "See idamaa maiusroog oli seep. Sellega saksad pesevad end, see ei sünni ülepea süüa! Puhas [[mürk]]."
* [[Andrus Kivirähk]], "Rehepapp". Varrak 2000, lk 4