Moskva: erinevus redaktsioonide vahel

Ma oma koli [[Moskva]]stMoskvast siia tõin.

* [[Sergei Jessenin]], "Stantsid". Tõlkinud [[August Sang]]. Rmt: Sergei Jessenin, "Luuletused", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 149-150

* "Palun ... jah ... tänan teid ... Kutsuge palun Pjotr Aleksandrovitš. Professor Preobraženski. Pjotr Aleksandrovitš? Olen rõõmus, et teid kätte sain. Tänan teid, olen terve. Pjotr Aleksandrovitš, teie operatsioon jääb ära. Mis? Jääb hoopis ära, nagu ka kõik teised operatsioonid. Järgmisel põhjusel: ma katkestan oma töö [[Moskva]]sMoskvas ja üldse [[Venemaa]]lVenemaal ... Praegu tulid minu juurde [[neli]] isikut, üks neist on meheks ümber riietatud naisterahvas, kaks on relvastatud [[revolver|revolvritega]], nad terroriseerisid mind minu oma [[korter]]is eesmärgiga osa sellest ära võtta."

* Kultuuriametnikud seda liikumist kaasa teha ei tahtnud. Nemad tundsid endid paremini ikka [[Müür]]ist mõteldes, kujundist[[kujund]]ist, mis oli omal kohal [[Moskva]]sMoskvas, kus kõrgete kultuuridiktaatorite absoluutne [[anonüümsus]] andis neile tohutu võimu[[võim]]u lihtsureliku autori[[autor]]i üle, kus kõigi [[tsensuur]]iasutuste telefoninumbrid olid salastatud ja kus Glavliti asukohtki oli vaid kõrgemaile kirjanduse[[kirjandus]]e administraatoreile teada.

* Kes oli see julge [[kirjanik]], kes nõukogude ajal (üsna lõpus loomulikult) julges kirjutada, et [[kultuur]] algab WC-st, selle kultuurist? Oli see [[Viivi Luik]] või [[Enn Vetemaa]]? Või mõlemad? Ma ei tea, kas silmas peeti lõhnasid[[lõhn]]asid või midagi muud. Aga ma mäletan suust suhu levinud, [[Mart Raud|Mart Rauale]] omistatavat värssi ''Ma palju käind ja palju näind,/ mis vaatamist ju vääris,/ ent Moskvas leidsin [[Moskvapeldik]]s leidsin peldikuu,/ mis sita ära määris''. Aga Venetsueelas[[Venetsueela]]s leiad sa ka igas vaestelinnas või viimases indiaani kolkakülas [[Simon Bolivar|Bolivari]] kujuga Bolivari-nimelise keskväljaku, seal lähedal on kindlasti kas veidi tagasihoidlikum või päris uhke WC, mis on ööpäev läbi kõigile lahkelt lahti. Kindlasti on kraanivalamu äärelohus [[roosa]] lõhnaseeplõhna[[seep]], käsi võid [[käterätt]]i pühkida või tuulutada. Seda on teinud [[nafta]]tulud ja Venetsueelas viljeldav omapärane [[sotsialism]], mis ainult pisut sarnaneb [[Rootsi]] sotsialismiga, kuigi viimane on vist eeskujuks. Teine põhjus on muidugi [[troopika]]. Moskvas ei teeks kasimata peldik talvel[[talv]]el külmaga kellelegi suurt viga, seda oleks ainult vastik vaadata.

* Kui [[Peterburi]] hakkas hingama [[Euroopa]] [[tööstusrevolutsioon]]i [[aniliin]]ihõngu, esindas [[Moskva]] endist [[Venemaa]]dVenemaad. [[Peeter Suur]]e reforme küll eriti ei kahetsetud, kuid süvenes [[nostalgia]] paljude arvates kaotatud slaavi [[ehedus]]e järele. Moskva [[salong]]ides ja üha sagedamini ka [[raamatukogu]]des rekonstrueerisid vanameelsed oma kollektiivse [[minevik]]u kui ühtaegu uue [[Bütsants]]i, kolmanda [[Rooma]] ja püha impeeriumi[[impeerium]]i loo. (lk 203)

* Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda [[välismaa]]lt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. [[Antisemitism]]i vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi [[Euroopa]]sEuroopas, kuid [[Venemaa]]lVenemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas [[Aleksander III]] vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš [[Moskva]] kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et [[linn]] puhastataks [[juudid|juutidest]]. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas politsei kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist [[kodu]]st välja. (lk 217)

* Minevikku väärtustavatel rahvuslastel on ikka mure [[Moskva]] pärast. Moskva on tõesti ettearvamatu, aga mina muretsen rohkem viie- ja kümneaastaste pärast, kellel on [[nutitelefon]] kogu aeg nina ees. Olen ise kogenud, et lapsed[[laps]]ed Eestiski[[Eesti]]ski omavahel [[inglise keel]]t räägivad.