Orkester: erinevus redaktsioonide vahel

** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, [[Loomingu Raamatukogu]] nr 31 1999., lk 25

* Kirjapandud [[fakt|f a k t i d]] on ülepea kõige fantastilisemad kõigist olemasolevaist [[reaalsus|tegelikkuse]] kujutustest — samasugused nagu kurdile orkester: poogen liigub edasi-tagasi, [[põsk]] vaskpasuna kõrval läheb punni, hüpleb trummipulk, ent hääli ei ole, kuigi on näha liigutusi, mis neid tekitavad.

* Muidugi peab eri pooluste vahel valitsema mõistlik [[tasakaal]], kuid üks on kindel — muusik, kes keskendub vaid soolomängule ja enda presenteerimisele, on oma olemuselt poolik, ükskõik kui hea ta ka ei oleks. Olgu see siis intiimne kammermuusika või sümfooniaorkestri stiihias osalemine. Teiste inimestega [[koostöö|koos töötamine]] on parim viis enesearenguks, kuna tihtipeale oled sunnitud laskma lahti kinnistunud eelarvamustest[[eelarvamus]]test ja maneeridest, luues seeläbi ruumi uutele mõtetele[[mõte]]tele ja tunnetele[[tunne]]tele. Kasulik on suuta ümber häälestuda erinevates keskkondades, ka kammeransamblis tuleb ette soololõike, ja orkestris samamoodi. Kui orkestris keegi mängib soolot ja teeb seda halvas mõttes nagu orkestrant, siis on see ebaprofessionaalne. Sellepärast peab olema võimalust ennast erinevates olukordades hästi väljendada.