Altar: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' <poem> Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa, kuhu ta paneb oma pojad: sinu altarid, Issand Sebaot, mu kuningas ja mu Jumal! </poem> * Psalmid,...'
 
Resümee puudub
5. rida:
ja pääsuke enesele pesa,
kuhu ta paneb oma pojad:
sinu [[altar]]idaltarid, Issand Sebaot,
mu kuningas ja mu Jumal!
</poem>
13. rida:
 
 
* Siis nägi ta üht noormeest tulemas. Too tõi kimbu valgeid [[lill]]i; need puistas ta [[torn]]i [[põrand]]ale ning läks ära. Siis tuli teine ja tõi kimbu [[kannike]]si; need puistas ta keset [[kirik]]ut. Siis tuli veel üks ja tõi kimbu [[roos]]e; need puistas ta ilusasti meie emanda (= Maria) [[altar]]ialtari ette. Siis tuli neljas ja tõi kimbu valgeid [[liilia]]id ning puistas need koorile. Kui nad seda olid teinud, kummardasid nad kenasti ja läksid ära. Need noormehed olid nii õilsad ja kaunid vaadata, et kui kunagi mõnel inimesel ka suur piin oleks [[keha]]s, kaoks kogu tema piin, kui ta neid ainult näeks.
** [[Mechthild Magdeburgist]], Vaesest tüdrukust, Ristija Johannese missast, armulaualeibade muundumisest Talleks, inglite kaunidusest, pühakssaanud inimeste neljast liigist ja kuldsest pennist. Rmt: "Jumaluse voogav valgus", 2. raamat, IV. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015.
 
21. rida:
Pea! Ära hävita korraga [[kolm]]e [[elu]]
Ning ühekorraga ka meie ilusat [[abielu]]!
See [[kirp]] on ju sina kui mina kui meie [[altar]] ja [[voodi|ase]],
Seepärast halasta talle ning eluga minema lase.
Kuigi sa ise ei taha ja isa-ema ei luba,
Ühendab meid see väikene läikiv ja liikuv [[tuba]].
</poem>
* [[John Donne]], "Kirp" (''Flea''). Tõlkinud [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 117
37. rida:
 
Too ohvrit [[jumal]]alle, [[naine]] vaga,
too ohver verivalge [[altar]]eilealtareile!
Oo! ära seisa [[tempel|templi]] [[uks|uste]] taga.
</poem>
* [[Henrik Visnapuu]], "Kaks algust" (1912)
46. rida:
 
 
* ... suur oli minugi imestus, kui ma Püha Mikaeli [[kirik]]usse astudes leidsin saratseene, kes selga Kristuse [[altar]]ialtari poole pöörates palvetasid. Selgus, et üks osa kirikust oli neile eraldatud ja [[islam|muhamedi usu]] [[komme]]te kohaselt sisse seatud (sest neil ei olnud [[Akkon]]is oma jumalakoda, nagu oli [[juudid|juutidel]]). Hiljem kuulsin, et nii olevat lugu ka [[Jeruusalemm]]as, kus mõnes [[mošee]]s kristlastel oli lubatud oma altar üles seada ja oma jumalateenistust pidada.
** [[Karl Ristikivi]], "[[Viimne linn]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962, lk 72
 
57. rida:
eksinut [[häbi]]st ja vaevadest säästa!
 
Maarja, su [[altar]]ilaltaril [[raha]] ja anded,
[[küünal|küünla]] tõin paistma su jahedat jalga[[jalg]]a.
Ära mind tõuka ja ära mind salga!
</poem>
66. rida:
 
 
* Tema [Larry] ei teadnud, et mõnes kohas, näiteks seal maal, kust tuli Rahel, võistlevad erinevad meeleheited omavahel esikoha pärast. Ja et isiklik meeleheide ei saa iial olla piisavalt meeleheitlik. Et midagi juhtuks, kui isiklik [[kaos]] asetatakse hiigelsuure, kihava, keerleva, tungleva, naeruväärse, meeletu, teostamatu üldrahvaliku kaose [[altar]]ialtari kõrvale. Et Suur Jumal ulub nagu kuum [[tuul]] ja nõuab, et teda kummardataks. Et Väike Jumal (õdus ja vaoshoitud, isiklik ja piiratud) lahkub kalestunult, naerdes ise tuimalt oma hulljulguse üle.
** [[Arundhati Roy]], "Väikeste Asjade Jumal". Tõlkinud [[Anne Lange]]. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 29