Edevus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Edevus''' on uhkus oma väljapaistvuse üle ning püüd paista teistele millegi poolest parem, kui tegelikult ollakse.
 
 
* Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa [[asi|asju]] siin [[maailm]]as paistavad üksnes välimuse poolest [[silm]]a, oli ka mõõgarihm [[kuld]]ne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose [[nohu]] põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)
* Edevusest on sellepärast nii raske lahti saada, et seda võib ainsana kõigist [[pahe]]dest päev läbi nautida. (lk 16)
* Peeti parajasti [[jutlus]]t, mistõttu [[kirik]] oli rahvast täis. Porthos kasutas juhust, et naisi silmitseda: tänu Mousquetoni hoolitsusele ei võinud sisemist häda välimusest sugugi märgata. Ta [[kübar]] oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos. (lk 297)
* Nähtavate eelistega inimesed — ilusad, vaimukad ja paljude [[keel]]te oskajad — on edevad; varjatutega — [[voorus]], [[tarkus]] — aga [[uhkus|uhked]]. (lk 17)
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004
 
 
 
* Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa [[asi|asju]] siin [[maailm]]as paistavad üksnes välimuse[[välimus]]e poolest [[silm]]a, oli ka mõõgarihm [[kuld]]ne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose [[nohu]] põhjus ja [[mantel|mantli]] vajalikkus. (lk 40)
* Peeti parajasti [[jutlus]]t, mistõttu [[kirik]] oli rahvast täis. Porthos kasutas juhust, et naisi silmitseda: tänu Mousquetoni hoolitsusele ei võinud sisemist häda välimusest sugugi märgata. Ta [[kübar]] oli küll natuke kulunud, [[sulg]] veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid[[pits]]id rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need [[pisiasi|pisiasjad]] ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos. (lk 297)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)
 
* Me oleme nii edevad, et isegi nende inimeste arvamus, kes meile üldse korda ei lähe, läheb meile ikkagi pisut korda.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 30 2007
 
 
==Allikata==