Tunne: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 292 baiti ,  1 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
 
 
<poem>
Mu hingelilled [[valged]] keset [[igatsus]]i,
Kus surevad kõik [[ohe|ohked]] tolmused,
Kus leian kaduvuse [[rand|rannal]] jäädawusi,
Ja [[pärl]]iks saavad [[mure]] tundmused.
</poem>
* [[Ernst Enno]], "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)
 
* Lapsed oskavad väljendada loendamatul hulgal õrnu tundeid, mis on olemas ka täiskasvanutel, mida need aga ei väljenda.
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004, lk 38
 
<poem>
Tunded - need varjavad alati [[püünis]]t.
Tunded, need kardavad alati [[tuli|tuld]].
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu [[luik|luigekostüümist]].
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"
 
 
 
 
 
* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad [[reptiilid]]elt. Reptiilide [[leiutis]]ed on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - [[rõõm]] ja [[üllatus]] on juba [[imetajad|imetajate]] leiutised. Näib, et [[evolutsioon]]i pime [[kellassepp]] liigub siiski vaikselt hingelise [[eldoraado]] suunas.
* [Mr. Darcy Elizabethile:] Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja armastan.
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad 2015, lk 165
** [[Jane Austen]], "[[Uhkus ja eelarvamus]]", lk 175
 
 
* Mu suurim [[nauding]] oli tunda [[rõõm]]u rahulikust [[taevas]]t nende haljaste [[mets]]ade rüpes; kuid ma armastasin kogu [[Loodus]]e muutlikkust: ka [[vihm]] ja [[torm]] ja kaunid taevased [[pilved]] tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid [[järv]]elained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud [[ratsu]] liikumisest.
: Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.
* [[Mary Shelley]], "Matilda" (1819)
 
* Viimane [[inimene]]! Jah, ma võin vabalt kirjeldada selle üksildase olevuse tundeid, tundes ennastki armastatud soo viimase jäänukina, kelle kaaslased on lahkunud enne mind...
** Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)
 
 
 
* [[Luule]] on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele.
** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 185-186
 
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 186
 
 
 
<poem>
Mu hingelilled [[valged]] keset [[igatsus]]i,
Kus surevad kõik [[ohe|ohked]] tolmused,
Kus leian kaduvuse [[rand|rannal]] jäädawusi,
Ja [[pärl]]iks saavad [[mure]] tundmused.
</poem>
* [[Ernst Enno]], "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)
 
 
 
* Olen hoidnud oma [[mälestus]]i ranges saladuses, algul väga suure [[häbi]]- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnud kuristikke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukest lille, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratud raamatu vahelt ja mis on oma lõhna kaotanud.
* See on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks.
** [[Mika Waltari]], "Fine van Brooklyn"
 
 
* [Bilbo Baggins haldjakuningale:] "Eks isegi [[murdvaras|murdvargal]] ole omad tundmused."
** [[J. R. R. Tolkien]], "[[Kääbik]]", 18. ptk "Kodutee" (e.k 1977, tlk Lia Rajandi, lk 345)
 
 
 
<poem>
Tunded - need varjavad alati [[püünis]]t.
Tunded, need kardavad alati [[tuli|tuld]].
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu [[luik|luigekostüümist]].
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"
 
 
 
* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad [[reptiilid]]elt. Reptiilide [[leiutis]]ed on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - [[rõõm]] ja [[üllatus]] on juba [[imetajad|imetajate]] leiutised. Näib, et [[evolutsioon]]i pime [[kellassepp]] liigub siiski vaikselt hingelise [[eldoraado]] suunas.
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad 2015, lk 165
 
 
 
* Intellektuaalses mõttes võib olla [[arvuti]] suurepärane partner, sest seal on ju põhjatu teadmiste allikas. Kui panna arvuti analüüsima ka [[inimene|inimese]] mikromiimikat, tema ohkeid ja näoilmeid, siis arvutid võivad olla väga kompetentsed ära tundma inimese emotsionaalset seisundit. Arvuti võib ära tunda paremini kui inimene selle viisi, kuidas inimene kontakti vajab.
** [[Marju Lepajõe]], [https://fp.lhv.ee/news/5246413?locale=et Laureaat Marju Lepajõe], LHV ajakiri Investeeri, 1/2018 (veebis 02.03.2018, intervjueeris Tiit Efert)
 
* [[Luule]] on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele.
** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 185-186
 
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 186
 
* [[Õnn]], see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt [[maailmapilt]]i. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab [[pea]].
** [[Doris Kareva]] ([[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)
 
* Olen hoidnud oma [[mälestus]]i ranges saladuses, algul väga suure [[häbi]]- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnud kuristikke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukest lille, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratud raamatu vahelt ja mis on oma lõhna kaotanud.
* See on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks.
** [[Mika Waltari]], "Fine van Brooklyn"
 
 
* Mu suurim [[nauding]] oli tunda [[rõõm]]u rahulikust [[taevas]]t nende haljaste [[mets]]ade rüpes; kuid ma armastasin kogu [[Loodus]]e muutlikkust: ka [[vihm]] ja [[torm]] ja kaunid taevased [[pilved]] tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid [[järv]]elained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud [[ratsu]] liikumisest.
: Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.
* [[Mary Shelley]], "Matilda" (1819)
 
 
* Viimane [[inimene]]! Jah, ma võin vabalt kirjeldada selle üksildase olevuse tundeid, tundes ennastki armastatud soo viimase jäänukina, kelle kaaslased on lahkunud enne mind...
** Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)
 
* [Mr. Darcy Elizabethile:] Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja armastan.
** [[Jane Austen]], "[[Uhkus ja eelarvamus]]", lk 175