Tunne: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
 
 
* Lapsed[[Laps]]ed oskavad väljendada loendamatul hulgal õrnu tundeid, mis on olemas ka täiskasvanutel[[täiskasvanu]]tel, mida need aga ei väljenda.
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004, lk 38
 
13. rida:
see õnnis meeleolu, milles kogu
müsteeriumi raske koorem, rusuv
maailma[[maailm]]a käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
21. rida:
küll suigume, kuid saame elus [[hing]]eks;
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud
[[harmoonia]] ja rõõmu[[rõõm]]u väelt, siis näeb
elava olemust.
</poem>
28. rida:
 
 
* [Mr. Darcy Elizabethile:] Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja [[armastus|armastan]].
** [[Jane Austen]], "[[Uhkus ja eelarvamus]]", lk 175
 
 
* Mu suurim [[nauding]] oli tunda [[rõõm]]urõõmu rahulikust [[taevas]]t nende haljaste [[mets]]ade rüpes; kuid ma armastasin kogu [[Loodus]]e muutlikkust: ka [[vihm]] ja [[torm]] ja kaunid taevased [[pilved]] tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid [[järv]]elained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud [[ratsu]] liikumisest.
: Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.
* [[Mary Shelley]], "Matilda" (1819)
59. rida:
 
 
* Olen hoidnud oma [[mälestus]]i ranges saladuses[[saladus]]es, algul väga suure [[häbi]]- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnud kuristikke[[kuristik]]ke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukest lille[[lill]]e, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratud raamatu[[raamat]]u vahelt ja mis on oma lõhna[[lõhn]]a kaotanud.
* See on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust[[nõidus]]t. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks.
** [[Mika Waltari]], "Fine van Brooklyn"
 
72. rida:
Tunded - need varjavad alati [[püünis]]t.
Tunded, need kardavad alati [[tuli|tuld]].
Pilkases pimedas viimane [[sulg]]
liueldes langes mu [[luik|luigekostüümist]].
</poem>
79. rida:
 
 
* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad [[reptiilid]]elt. Reptiilide [[leiutis]]ed on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - [[rõõm]] ja [[üllatus]] on juba [[imetajad|imetajate]] leiutised. Näib, et [[evolutsioon]]i pime [[kellassepp]] liigub siiski vaikselt hingelise [[eldoraado]] suunas.
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad 2015, lk 165