Lääs: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 170 baiti ,  2 aasta eest
resümee puudub
(Uus lehekülg: 'Lääs on üks neljast põhiilmakaarest, see, kuhu Päike looja läheb. * Sest otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine. ** Matteuse...')
 
Resümee puudub
 
 
* Sest otsekui [[välk]] sähvatab idast[[ida]]st ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.
** [[Matteuse evangeelium]], 24:27
 
Aegamisi,
ah [[Päike]], vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, [[kanarbik]],
purpurselt! [[Pilv]]ed, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
 
 
* Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal[[Võrumaa]]l. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt[[järv]]edelt tõusev [[udu]] mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi [[öö]], et tema on pime ja [[must]], siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks[[roosa]]pehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku [[torn]] ja esikülg ning Tõrvapalu [[kuus­kedek]]ede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt[[vares]]eparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena[[pärl]]itena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid[[püramiid]]id tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu [[pintsel|pintsliga]] tõmmat piki valget[[valge]]t [[kask|kasetüve]] suur [[punane]] värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga[[viha]]ga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.
** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Jaani%C3%B6%C3%B6 "Jaaniöö"] kogust "Võrumaa jutud"
 
 
 
* [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "...sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on [[julgus]] ja [[tarkus]] parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, [[nali|nalja]] ja laulu[[laul]]u kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie [[maailm]] praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!"
** [[J. R. R. Tolkien]], "Kääbik", 18. ptk "Kodutee". Tõlkinud Lia Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 339
 
 
<poem>
 
ma hoian veel kinni valust[[valu]]st
mis punab silmis[[silm]]is ja pääs
kord otsisin jalgealust
su juurest eretav lääs
</poem>
 
* [[Jaan Kaplinski]], "* Tumm verstapostide rivi" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)
 
 
<poem>
 
punane lääs on mu oma veri
all on [[täht|tähed]] ja [[pea]] kohal [[meri]]
</poem>
 
* Jaan Kaplinski, "* Vaata poisikest jõe ääres luhal" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)
 
 
<poem>
 
Ma tõmbusin maantee äärde ---
must möödus matuserong[[matus]]erong,
nad liikusid alla läände.
Ei tea, kes sääl kirstus[[kirst]]us on?
</poem>
 
* [[Doris Kareva]], "Ma tõmbusin maantee äärde" kogust "Salateadvus" (1983)