Lääs: erinevus redaktsioonide vahel

* Sest otsekui [[välk]] sähvatab idast[[ida]]st ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.

Ta längus kiirtes helgi, [[kanarbik]],

* Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal[[Võrumaa]]l. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt[[järv]]edelt tõusev [[udu]] mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi [[öö]], et tema on pime ja [[must]], siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks[[roosa]]pehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku [[torn]] ja esikülg ning Tõrvapalu [[kuus­kedek]]ede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt[[vares]]eparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena[[pärl]]itena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid[[püramiid]]id tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu [[pintsel|pintsliga]] tõmmat piki valget[[valge]]t [[kask|kasetüve]] suur [[punane]] värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga[[viha]]ga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.

* [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "...sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on [[julgus]] ja [[tarkus]] parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, [[nali|nalja]] ja laulu[[laul]]u kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie [[maailm]] praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!"

ma hoian veel kinni valust[[valu]]st

mis punab silmis[[silm]]is ja pääs

all on [[täht|tähed]] ja [[pea]] kohal [[meri]]

must möödus matuserong[[matus]]erong,

Ei tea, kes sääl kirstus[[kirst]]us on?