Nancy Mitford: erinevus redaktsioonide vahel

* Pikad, kuldsete [[juuksed|juustega]], abielus[[abielu]]s sündinud ja väga üksteisega sarnanevad parunid järgnesid üksteisele Hamptonis maadel, mida polnud ei müüdud ega ostetud, kuni 1770. aastal tõi tolleaegne lord Hampton külaskäigult [[Versailles]]'sse kaasa prantslannast [[mõrsja]], kellegi Mademoiselle de Montdore'i. Nende pojal olid pruunid[[pruun]]id silmad[[silm]]ad, tõmmu nahk ja oletatavasti mustad[[must]]ad juuksed - sest need on kõigil tema piltidel[[pilt]]idel puuderdatud. See tõmmu jume ei jäänud [[perekond|perekonnas]] püsima, sest ta võttis naiseks kuldjuukselise pärijanna Derbyshire’ist ning Hamptonid naasid oma sinikuldse väljanägemise juurde, mille poolest nad on kuulsad tänapäevani. (lk 8)

* Ühe usaldusväärse, auväärse, võimuka Hamptoni võib leida [[Inglismaa]] ajaloo igalt leheküljelt, tema mõju oli tohutu Lääne-Inglismaal ning tema nõuanded arvestatavad Londonis[[London]]is.

:Seda traditsiooni jätkas ka mu sõbra Polly Hamptoni isa. Kui üks [[inglane]] üldse oleks võinud olla jumalate järeltulija, siis oleks see olnud tema - sedavõrd puhtakujuline inglise aadlimees, et kõik need, kes uskusid aristokraatlikusse valitsusse[[valitsus]]se, alustasid oma väidete õigustamiseks alati temale viitamisest. Üldiselt arvati tõesti, et kui oleks rohkem temasarnaseid, ei oleks meie [[riik]] praeguses jamas ning isegi sotsialistid möönsid, et ta on suurepärane - nad said seda endale lubada, sest teda oli ainult üks ning ta oli juba eakas. Õpetlane, [[kristlane]], härrasmees, parim täpsuslaskur Briti saartel, kõige nägusam asevalitseja, kelle me olime kunagi Indiasse[[India]]sse saatnud, populaarne maaomanik, konservatiivide [[partei]] tugisammas, lühidalt öeldes tore vana mees, kes ei teinud ega mõelnud kunagi midagi lihtlabast. (lk 9)

* <!--Vaat leedi Montdore tegi alalõpmata lihtlabaseid asju ja täie teadmisega ning ta oli ülimalt ebapopulaarne, teda ei sallitud niisama suurel määral, kui tema abikaasat armastati, nii et kui ta mees võiski teha midagi, mida ei peetud päris tema vääriliseks või mis ei sobinud päriselt tema mainega, siis pandi see otsekohe leedi Montdore'i süüks. "Muidugi sundis naine teda seda tegema," Teiselt poolt olen ma sageli mõelnud, kas ta oleks ilma oma naise surveta ja tagant torkimiseta, tema nimel sepitsemise ja intrigeerimiseta ja teda "seda tegema sundimiseta", tegelikult ilma just nende omadusteta, mkmis naise nii vihatuks tegid, tema paksu naha, auahnuse ja piiritu käivitava energiata üldse maailmas midagi tähelepanuväärset teinud.

* Leedi Montdore oli aga igatahes lihast ja verest inimene. Ta sündis kellegi preili Perrottena, vähese sissetuleku ja erilise mõjuta maamõisniku nägusa tütrena, nii et tema abielu lord Montdore'iga oli palju parem, kui tal oleks olnud mõistlikku põhjust oodata. Sedamööda, kuidas [[aeg]] kulus ning tema maine [[ahnus]] ja [[snoob|snobism]], tema hirmus ja armutu ebaviisakus olid saanud üldtuntuks, kiputi oletama, et tema päritolu oli ilmselt madal või transatlantiline, aga tegelikult oli ta pärit täiesti heast perekonnast ja saanud korraliku kasvatuse[[kasvatus]]e, mis oleks pidanud tegema temast, nagu oli kombeks öelda, "daami", nii et mingeid pehmendavaid asjaolusid ei olnud ja ta oleks pidanud teadma, et niimoodi ei käituta.

* Polly Hampton oli ilus ning see [[ilu]] oli tema silmapaistev tunnusjoon. Ta oli üks neid inimesi, kellest polnud võimalik mõelda nende välimust arvestamata, ning tema puhul oli see välimus muutumatu ja ei sõltunud ei [[riided|rõivastest]], east, asjaoludest ega isegi tervisest[[tervis]]est. Kui ta oli haige või väsinud, paistis ta üksnes habras, aga mitte kunagi kollakas, närtsinud või luitunud - ta oli sündinud ilusana ning kogu selle aja jooksul, mil mina teda tundsin, ei tuhmunud ta kunagi ega jäänud vähem ilusaks, vaid vastupidi, tema välimus paranes järjekindlalt. Polly ilu ja tema perekonna tähtsus on selle loo olulised elemendid. Kuid samal ajal, kui Hamptonite kohta võib midagi teada saada mitmesugustest teatmeteostest, pole suurt kasu sellest, kui pöörduda vanade Tatlerite poole ja näha Pollys vaid üht Lenare'i fotodest, nagu nägi Dorothy Wilding. Luustruktuur on muidugi olemas, jubedad kübarad[[kübar]]ad ja vanamoodsad poosid[[poos]]id ei suuda neid varjata - luud ja tema näokuju on alati täiuslikud. Kuid lõpuks on ilu midagi rohkemat kui luud[[luu]]d, sest samal ajal kui luud on surma[[surm]]a pärisosa ja jäävad pärast kõdunemist alles, on ilu elus, see on tegelikult pealiskaudne, sinakad varjud valgel nahal, juuksed, mis langevad nagu kuldsed suled valgele siledale otsaesisele, see ilmutab end liikumises, naeratuses ja eelkõige ilusa naise pilgus. Polly [[pilk]] oli [[sinine]] sähvatus, kõige sinisem ja ootamatum asi, mida ma kunagi näinud olen, nii kummaliselt seostamatu nägemise kui sellisega, et oli peaaegu võimatu uskuda, et need tuunjad sinised kivid[[kivi]]d vaatlesid, võrdlesid või tegid üldse midagi peale soosingu osutamise sellele, mille poole need olid suunatud. (lk 11)

* Selleks ajaks, kui Montdore'id ja Polly Indiast tagasi pöördusid, olin ma täiskasvanu ja mul oli juba olnud üks hooaeg Londonis. Linda ema, minu tädi Sadie (leedi Alconleigh), oli viinud Linda ja minu koos seltskonda[[seltskond]]a, see tähendab, et me käisime real debütantide tantsupidudel, kus kohatud inimesed olid kõik niisama noored ja ujedad nagu meie isegi ning kogu asjal oli tugev võileivalõhn — see polnud üldse päris maailma[[maailm]]a moodi ja valmistas meid selleks ette peaaegu niisama vähe nagu lastepeod. (lk 14)

:"Eesmärgiks on soojendada näärmed üles rea tõugetega. [[Keha]] jaoks on kõige hullem asi maailmas paigale jääda ja väikest vaikset korrapäraste harjumustega elu elada - kui sa seda teed, siis lepib keha peagi vanaduse ja surmaga. Šokeerige oma näärmeid, sundige neid reageerima, ehmatage need uuesti nooreks, hoidke need ärevil, nii et nad ei tea kunagi, mida järgmiseks oodata, ning need peavad püsima noored ja terved, et kõigi üllatustega hakkama saada."

:Seega sõi ta vaheldumisi nagu [[Mahatma Gandhi|Gandhi]] ja nagu [[Henry VIII]], võttis ette kümnemiiliseid jalutuskäike või lebas terve päeva voodis[[voodi]]s, värises külmas vannis[[vann]]is või higistas[[higi]]stas kuumas. Ei midagi mõõdukalt. "Väga tähtis on ka ennast aeg-ajalt purju juua." Davey oli aga liialt korrapäraste harjumustega ja ei käitunud ka korrapäratult muidu kui korrapäraselt, seepärast jõi ta ennast alati täis täiskuu ajal. (lk 14-15)-->

:"Sa ju tead, kui üksildane on meie elu," oli öelnud mulle Jassy, kui ma järgmisel korral Alconleigh'sse läksin. "Loomulikult ei ole eriti raske meis huvi äratada. Näiteks, kas sa mäletad seda toredat vana meest, kes tuli ja pidas loengu Inglismaa ja Walesi tolliväravatest? See oli üsna igav, aga meile meeldis - ta tuleb uuesti, seekord räägib ta külateedest. No Liiderliku Lektori loeng oli hertsoginnadest ja muidugi eelistatakse alati inimesi väravatele[[värav]]atele. Põnev oli aga see, et pärast loengut[[loeng]]ut andis ta meile maiku sellest, mis on [[seks]] - mõelda vaid kui erutav! Ta viis Linda katusele[[katus]]ele ja tegi temaga igasuguseid õndsalikke asju - vähemasti mõistis Linda kergesti, kui õndsalikud need võiksid olla ükskõik kelle teisega peale Lektori. Ja mulle sai osaks mitu toredat seksikat näpistust, kui ta lastetoa mademelt läbi läks. Tunnista üles, Fanny." (lk 16)

* [Davey:] "Need Radlettid on nagunii teel ühe õnnetu lõpu poole teise järel, ainult et nende jaoks pole midagi kunagi [[lõpp]]. Vaene kallis Sadie ei saa lihtsalt tema enda õnneks aru, mida ta on välja haudunud." (lk 17)

* Hamptoni [[hirm]] oli teistlaadi, jäine ja kiretu, ning see valitses alumisel korrusel. Sind sunniti alla selle sisse pärast teejoomist, kui sa olid mukitud, pestud ja lokitud väikesest peast, või siis korraliku kleidiga, kui olid vanem, Pikka Galeriisse, kus tundus olevat kümneid täiskasvanuid, kes kõik mängisid tavaliselt bridži[[bridž]]i. Bridži juures on kõige hullem see, et igast mängivast nelikust on ühel inimesel alati [[vabadus]] ringi luusida ja väikestele tüdrukutele lahkeid sõnu lausuda.

:Üldiselt ei jäänud aga kaartidest siiski kuigi palju tähelepanu üle ning me saime istuda kamina[[kamin]]a ees jääkarunaha pikal valgel karval, vaadata vastu karu pead toetatud pildiraamatut või lihtsalt lobiseda üksteisega kuni teretulnud uneajani. Üsna sageli juhtus aga, et lord Montdore või Boy Dougdale, kui ta parajasti seal oli, loobus bridžimängust, et meid lõbustada. Lord Montdore luges valjusti ette Hans Anderseni jutte või [[Lewis CarrolliCarroll]]i mõnda raamatut[[raamat]]ut ning selles, kuidas ta luges, oli midagi, mis pani mind salajasest piinlikkusest nihelema, aga Polly lebas, pea karu pea peal, ja ei kuulanud minu meelest ainsatki sõna. Palju hullem oli aga see, kui Boy Dougdale organiseeris peitusemängu või sardiinid - kaks mängu, mida ta väga armastas ning mida ta mängis minu ja Linda meelest "toobbedalt". Sõnal tobe oli selliselt hääldatuna omaette tähendus meie keeles, kui me (Radlettid ja mina) väikesed olime - kuid alles pärast Lektori loengut saime aru, et Boy Dougdale ei olnud tookord mitte niivõrd tobe kui liiderlik. (lk 18)

* Ülakorrusel polnud midagi viga, seal oli täiesti turvaline ja sinna kuidagiviisi ei tungitud sisse, lastetoas olid lapsehoidjad, klassitoas olid guvernandid ning kumbagi kohta Montdore'id ei külastanud, vaid kui nad soovisid Pollyt näha, lasksid nad ta enda juurde kutsuda. Seal oli aga üsna igav, mitte ligilähedaseltki nii lõbus nagu Alconleigh's. Polnud mingit auliste panipaika, mingit kõlvatuste rääkimist, ei mingeid sööste metsa teraslõkse peitma või rebaseurgude sissepääse avama, ei mingeid nahkhiirepoegi[[nahkhiir]]epoegi, keda tuli toita täitesulepea varuballoonide abil täiskasvanute[[täiskasvanu]]te eest salaja, sest neil olid nahkhiirtest absurdsed arusaamad ja nad arvasid, et need on parasiitidega kaetud või ronivad sulle juustesse. (lk 19)

* Leedi Montdore'i kirjapaberil oli Hampton Place, Oxford, Twyfoldi jaam. Kuid Twyfold koos ümberistumisega ja tunnise ootamisega Oxfordis sai osaks ainult sellistele inimestele, kes tõenäoliselt ei saanud kunagi leedi Montdore'ile kätte maksta - kõigile neile, kellest ta kas või midagi pidas, mindi vastu Oxfordi[[Oxford]]i. "Käitu tüdrukutega alati viisakalt, iial ei ole teada, kellega nad võivad abielluda" - see aforism on päästnud nii mitmedki vallalised inglise naised tavaliselt India leskedele osaks saavast kohtlemisest. (lk 20)