Robert Musil: erinevus redaktsioonide vahel

Tsitaadid Loomingu Raamatukogust 12-13/1972.

 

* Muuseas, selles orusopis elasid kummalised [[inimesed]]. Nende [[kaevur]]itest esivanemad olid Trienti piiskopi võimu ajal [[Saksamaa]]lt siia rännanud, ja veel nüüdki elasid nad siin [[itaallased|itaallaste]] vahel nagu kiht murenenud saksa [[kivi]]. /---/ Nad olid nimelt [[protestantlus|protestandid]]; aga kuigi visa kinnihoidmine oma [[usk|usust]] oli nähtavasti ainus asi, mis neid nii kaua romaniseerumise vastu kaitses, polnud nad siiski head [[kristlased]]. Kuna nad olid vaesed, jätsid pea kõik [[mehed]] varsti pärast abiellumist [[naised]] üksi ja sõitsid mitmeks aastaks [[Ameerika]]sse; koju jõudes tõid nad kaasa natuke kokkuhoitud [[raha]], suurlinna [[lõbumaja]]de kombeid ja [[uskmatus]]t, aga mitte [[tsivilisatsioon]]i terast vaimu. (lk 12-13)

* Ja ta taipas alles nüüd, mis ta tegi, kui ta end selleks [[suvi|suveks]] kõigist lahutas ja omaenda voolusest, mis teda haaranud oli, kanda laskis. Ta vajus mürkroheliste habemetega [[puu]]de vahele põlvili, sirutas [[käed]] välja, nagu ta,veel kunagi elus polnud teinud, ja tal oli tunne, nagu võetaks ta sel silmapilgul ta enese kätest vastu. Ta tundis armastatu kätt oma peos, [[hääl]]t oma [[kõrv]]us, kõik kohad ta kehal oleksid nagu äsja tundnud armastatud naist, ta oli nagu teise [[keha]] poolt loodud vorm. Ta oli oma [[elu]] tühistanud. Ta [[süda]] oli armastatu ees alandlikuks ja vaeseks saanud nagu [[kerjus]], tõotused ja [[pisar]]ad lausa voolasid ta hingest. (lk 15)

* Heinad kannavad sind igas asendis. Vajud sinna sääremarjani sisse, seisad seal ebakindlalt ja samal ajal ülikindlalt hoituna. Lamad seal nagu [[Jumal]]a peos ja tahaksid Jumala [[peopesa]]s väherdada nagu [[kutsikas]] või [[põrsas]]. Võid seal lesida kaldu või peaaegu püstloodis nagu [[pühak]], kes rohelises [[pilv]]es taevasse tõuseb. (lk 25)

 

* Von Kettenite suguvõsa [[traditsioon]]iks oli vältida sugulust ümberkaudse [[aadel|aadliga]]; nad tõid naisi kaugelt, ja tõid [[rikkus|rikkaid]] naisi, et miski ei piiraks [[sõber|sõprade]] ja [[vaenlane|vaenlaste]] valikut. (lk 31-32)

* [[Loss]] kõrgus metsikuna nende ees. Siin-seal kõverdusid kaljurinnal kängunud puuäbarikud nagu üksikud karvad. Metsaga kaetud [[mäed]] sööstsid üles ja alla, nii et kogu seda [[inetus]]t poleks kuidagi osanud kirjeldada inimesele, kes on seni ainult merelaineid näinud. Õhk oli paks lahtunud [[vürts]]idest, ja oli tunne, nagu ratsutataks suurde lõhkenud tõrde täis kummastavat [[roheline|rohelist]] värvi. Aga metsades oli [[põder|põtru]], [[karu]]sid, [[metssiga|metssigu]], [[hunt]]e ja võib-olla ka [[ükssarvik]]uid. Kaugemal elutsesid [[kaljukits]]ed ja [[kotkas|kotkad]]. Põhjatud [[kuristik]]ud pakkusid [[lohe]]dele varjupaika. [[Nädal]]ate pikkuselt ja sügavuselt laius ümberringi üksnes mets, mida vaid loomarajad läbisid, ja üleval, kus mäeharjad metsa kohale tõusid, algas vaimude riik. (lk 33)

* [[Kass]] lasti sisse; see sarnanes küll rohkem [[külaline|külalise]] vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et majja oli võetud pigem väike laps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen loom, kes ei andunud [[kelder|keldrite]] ja [[pööning]]ute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis. Ja tal oli annet inimestelt enda jaoks aega nõuda, seda päris arusaamatul viisil, sest lossis oli ju palju teisi, suursugusemaid loomi ja inimestel oli iseendagagi küllalt tegemist; küllap see kõik tuli sellest, et inimesed pidid silmad langetama, et näha seda väikest olevust, kes käitus silmatorkamatult ja oli vaiksem, võiks ehk isegi öelda — nukram ja mõtlikum, kui üks noor kass peaks olema. Ta mängis nii, nagu inimesed seda tema teada ühelt noorelt kassilt ootasid, ronis sülle ja nägi koguni ilmselt vaeva, et inimeste vastu kena olla, — aga oli tunda, et ta polnud täie hingega asja juures; ja just see, mis igal teisel noorel kassil puudus, oligi nagu mingi teine olevus, sealt-poolt-olevus või vaikne [[pühapaistus]], mis teda ümbritses, ilma et keegi oleks õieti tihanud seda välja ütelda. (lk 45)

 

* [[Lind]] jäi vait. [[Õhtu]] oli käes. Talutüdrukud tulid lauldes üle väljade. Pisiasjad! On see tühisus, kui niisugused [[pisiasi|pisiasjad]] inimesele külge jäävad? Nagu [[takjas|takjad]]!? Tonka pärast. [[Lõpmatus]] voolab vahel tilkhaaval. (lk 53)

* [[Sündmus]]ed pole ju midagi muud kui valed ajad ja valed kohad, inimene pannakse või unustatakse valesse kohta ja ta on seal ometi nagu [[asi]], mida keegi üles ei tõsta. (lk 61)