Lunastus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
 
 
* Üks vääritu [[inimene]] mõlgutas lihtsameelselt [[Jumal]]a õilsuse (= [[täiuslikkus]]e) üle. Siis andis Jumal talle tuld mõistusega[[mõistus]]ega tunnetada ja hinge silmadega näha; see põles vahetpidamatult kõrguses kõigi asjade kohal. See [[tuli]] oli põlenud ilma [[algus]]eta ja peab veel alati ilma [[lõpp|lõputa]] põlema. See tuli on igavene Jumal, kelles kätkeb kogu [[elu]] ja kes kõik asjad on endast välja toonud.
:Tule sädemed[[säde]]med on lennanud; need on pühad [[ingel|inglid]].
:Tule sähvatused on tulnud; need on kõik Jumala [[pühak]]ud /---/
:Selle tule [[süsi|söed]] lõõmavad veel; need on kõik õndsad, kes siin taevases armastuses[[armastus]]es põlevad ja hea eeskujuga valgustavad. /---/
:Selle tule meister peab veel tulema; see on [[Jeesus]] Kristus, kellele tema taevane Isa usaldas esialgse lunastuse ja viimse kohtu. Viimselpäeval teeb ta sädemekestest kauneimad kruusid taevasele Isale, millest ta ise oma igavesel peol joob kogu pühadust, mille ta koos oma Pojaga meie hinge ja meie inimmõistusse on valanud.
** [[Mechthild Magdeburgist]], "Jumaluse voogav valgus", Jumaliku tule kümnest kujust, Jumala täiuslikkusest lähtunud, 6. raamat, XXIX. Rmt: Magdeburgi Mechthild, "Jumaluse voogav valgus"; Meister Eckhart, "Eristamise kõned". Tõlkinud [[Kalle Kasemaa]]. Tartu: Ilmamaa, 2015.
 
 
* [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis [[Puškin]], sündis suur [[kirjanik]] ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui [[Venemaa]]l sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata! Nii siis, kui tead, et sündis Puškin, siis tead ka, et ta saab enneaegu otsa, saab jumalamuidu otsa. Sellepärast peaksin ma õigupoolest nutma, suure häälega nutma, et sündis Puškin, et sündis Venemaal. Mujal elaks ta peaaegu saja-aastaseks, aga Venemaal pisut kauemini kui see teine inimesepoeg, kes sündis [[Petlemm]]as. Ah? Kas mul pole õigus? Just kui Venemaal elaksid ka aina [[juudid]]! Teate, härra Maurus, mis mina teile sõbramehe poolest ütlen: kui jumal veel kord mõtleb inimesesugu oma poja [[veri|verega]] lunastada, siis sünnib see tingimata Venemaal, sest saime me Puškiniga toime, küllap saame siis ka jumala pojaga, juutide juurde pole vaja ilma lunastamise pärast minna."
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XVII "Tõde ja õigus" II], 17. peatükk
 
18. rida:
 
 
* Me võime peagi pikendada oma [[elu]] või sõita [[Kuu]]le, kuid mitte miski ei võta meid enam välja Google otsingumootorist. Me jääme sinna igaveseks, niikauaks, kuni [[maakera]] tuhaks põleb. Kui keegi peaks kunagi kirjutama maailma lunastuse [[ajalugu]], siis tuleks tal ära märkida, et [[pattude andeksandmine]] lõppes aastal 1998. Sel aastal leiutati [[Google]] otsingumootor. Sellest ajahetkest alates on inimese [[mälu]] painajalikult absoluutne.
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 181
 
 
 
* [[Eestlaste muinasusund]] ei tunne [[kurat|kuradit]] ega ka lunastust. Inimene vastutab ise oma käitumise eest. Selles on peamised [[esivanematekultus]], erilised [[hing]]ekujutelmad ning usk [[hinge surematus]]se, looduseaustus ja [[universum]]i kui terviku tunnetus. Inimene on selle osa. Kõik on omavahel harmooniliselt seotud ja ka Jumalat võime tunnetada kogu maailma ja looduse terviklikkuse kaudu. Minu jaoks on see kõik üks Jumal.
** [[Ingrid Rüütel]], "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 25
 
 
* [[Mika Waltari|Waltarigi]] ütleb "Sinuhes", et kirjutamine on [[lohutus]]. Aga lõppude lõpuks on seda kogu [[kultuur]]. Kirjutamise, kultuuri kaudu me lunastame end [[igavik]]ule.
** [[Rein Veidemann]], [https://kultuur.postimees.ee/244717/mika-waltari-eksistentsialism-eesti-poolt-vaadatuna "Mika Waltari eksistentsialism – Eesti poolt vaadatuna"] Postimees, 4. aprill 2010
 
 
* Olemuslik [[süü]] ja [[vajadus]] lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune [[jalutuskäik]] [[Tartu]]s piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast [[baar]]ist vaatab vastu [[igatsus]] lunastuse järele, mille [[siirus]]es ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest [[õppimine]] on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.