Igavus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida:
* Igavus, mis valitseb nii mõneski raamatus, on sellele pääsmiseks; kriitika, mis oli juba oma oda tõstnud, uinub, enne kui jõuab selle lendu lasta.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
 
 
* [[Kuningas]] istus [[tugitool]]is ja peksis [[piits]]avarrega vastu [[saabas|saapaid]]. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb.
:"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on igav."
:Tõepoolest, igavus oli [[Louis XIII]] raskeim [[haigus]]. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust."
* [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 66
 
* Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub [[jõudeelu]] [[sport]]likku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega [[aeg]]a ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises.
11. rida ⟶ 17. rida:
** [[Albert Kivikas]], "[[Nimed marmortahvlil II]]"
 
* [[Kuningas]] istus [[tugitool]]is ja peksis [[piits]]avarrega vastu [[saabas|saapaid]]. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb.
:"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on igav."
:Tõepoolest, igavus oli [[Louis XIII]] raskeim [[haigus]]. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust."
* [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 66
 
* [[Isa]], seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: [[töö]]d tegema, [[hommik]]ust [[õhtu]]ni tööd, logelemata, [[aeg]]a viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema.