Vari (Liiv): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
24. rida:
* Mis võib aga [[maailm]]as kõik ära olla? Need imelikud maad, millest [[piibel]] räägib, need inimesed, [[kuningas|kuningad]] ja nende väed, [[Sõda|sõjad]] ja kanged mehed? Ükskord pühapäeva õhtul, kui külamehed Kuuse peresse tulid, kõneles Tõhu Andres, kuidas [[Napoleon Bonaparte|Prantsus]] [[Moskva|Moskus]] käinud. Kui [[Riia]] all sõditud, siis müdisenud maa ja põrisenud aknaruudud. Hm — hirmus! — [[kivi]]dega purustatud teineteist, kui piigid katki läinud! Oleks tema seal olnud, küll ta siis Prantsusele oleks näidanud! Kas Prantsuse inimesed ka niisamasugused on kui meie? Kas nad siis tõesti inimeseliha söövad? Kuspool küljes peaks küll nende maa olema — kas sealpool [[Peipsi]]t, sealpool Kukulinna või Kõrgepalu? Või seal, kus ilma ots on? Kus päev mäe sisse looja läheb? Püssi-Madis, kes kakskümmend viis aastat kroonu peal olnud, ütleb, et ilma ots seal on. Ükskord, kui nad laevaga mere peal sõitnud, saanud nad ilma otsa juurde ja pidanud üle ääre alla kukkuma, saanud aga veel aegsasti [[laev]]a tagasi keerata. Missugune on [[meri]]? Vist palju suurem kui Peipsi. Missugune on laev? Kus on need suured uhked linnad, millest nii palju lugusid kõneldakse? Ah, kui neid võimalik oleks näha!
* Sina ei ole mitte taevas, sina oled [[mõis]]as, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on [[Beethoven]]i sonaat, mis mõisapreili [[klaver]]ilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid [[tants]]ijad neiud, kes noorhärra [[sünnipäev|sündimispäeva]] pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada! [---] Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, — taevaga hõiskas, [[põrgu]]ga mässas? Kelle vägevad hääled nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata [[hing]]! Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida veel paksem mets kui enne varjab — veel paksem mets!
* On enne sind [[anne|andeid]] hilpude alla magama jäänud, on jäänud, jääb iga päev ja saab ikka veel jääma, niikaua kui maailm seisab. See hiiglane, elutõde, on igavesti äravõitmatu, igavesti peab ta hommikutähtedega [[sõda]], igavesti kestab ilma võiduta sõda tõe Kalevi ja luuleingli vahel, igavesti jäävad tähed meist kaugele, ja sel surelikul, kes nende peale saaks, läheks neist isu ära.
| |||