Isabel Allende: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
17. rida:
* Lark House'is, kus valitses masendav [[naine|naiste]] enamus, peeti Jacques Devine'i staariks, ainsaks südametemurdjaks asutuse kahekümne kaheksa [[mees]]terahva seas. Teda kutsuti Prantslaseks, mitte sellepärast, et ta oleks olnud Prantsusmaal sündinud, vaid tema peente kommete tõttu - ta hoidis daamidele ust lahti, pakkus neile laua ääres tooli, ei käinud kunagi ringi lahtise püksilukuga, ja kuna ta oskas ja suutis vaatamata oma kangele seljale [[tants]]ida. Üheksakümneaastasena kõndis ta sirge seljaga tänu [[selgroog|selgroo]] külge monteeritud varrastele ja kruvidele; tal oli endiselt [[pea]]s natuke lokkis juukseid ja ta oskas kaarte mängida ja häbitult sohki teha. Ta oli hea füüsilise tervise juures, kui välja arvata tavapärane artriit, kõrge vererõhk ja kõva kõrvakuulmine, mis on elusügisel paratamatud, ja enam-vähem klaari mõistusega, ehkki mitte piisavalt klaari, et mäletada, kas ta on lõunat söönud või mitte. (lk 16)
* Kena Lupita jutustas Irinale, mida ta oli aastatepikkuse [[töö]] vältel Lark House'is tähele pannud: vanadus iseenesest ei tee mitte kedagi ei paremaks ega ka targemaks, üksnes rõhutab seda, missugune inimene kogu aeg on olnud. "Kitsipung ei muutu kunagi vananedes heldemaks, Irina, ainult veel kitsimaks." (lk 18-19)
* Fond, mille oli 1955. aastal asutanud tema [[äi]], legendaarne Isaac Belasco, pühendus haljasalade loomisele konfliktsetesse linnaosadesse. Ehkki selle algatuse esmased eesmärgid olid olnud peamiselt esteetilised ja ökoloogilised ning seotud lõõgastumisega, tõi see kaasa ka ootamatut ühiskondlikku kasu. Kus iganes tekkis [[aed]], park või plats, seal langes kuritegevuse tase, kuna jõuguliikmed ja uimastisõltlased, kes olid varem olnud valmis üksteist heroiinipaki või mõne jalatäie territooriumi pärast tapma, ühinesid nüüd hoolitsema neile kuuluva kandi eest. Mõnda kohta oli tehtud seinamaalinguid, teisale püstitatud skulptuure ja laste mänguväljakuid, kõikjal tulid [[kunstnik]]ud ja muusikud kokku rahvast lõbustama. (lk 29)
* Vaatamata [[nimi|nimele]] ei olnud tal just palju ühist kõigi nende Ida-Euroopa kaunitaridega, kes olid möödunud kümnendi jooksul kõik härrasmeesteklubid ja modelliagentuurid tormijooksuga üle võtnud: ei mingeid siredaid luid, kõrgeid põsesarnasid ega odaliski loidust; kaugelt oleks Irinat võinud pidada korratu olemisega poisiks. Ta oli nii läbipaistev, nii nähtamatusele kalduv, et tema märkamine nõudis tõsist jõupingutust. (lk 28-29)
* [Ichimei:] Ma elan läbi väga huvitavat ajajärku. Mu [[vaim]] vaatleb [[keha]]s toimuvaid muutusi lummatult, aga mitte eemalt, vaid seestpoolt. Mu vaim ja mu keha teevad seda läbi koos. Eile ütlesid mulle, kui väga Sa igatsed meie noorusaegset [[surematus]]e [[illusioon]]i. Mina ei igatse. Ma tunnen [[rõõm]]u sellest [[reaalsus|tegelikkusest]], mis mul on: et olen küps, et mitte öelda vana mees. Kui ma peaksin lähema kolme päeva jooksul [[surm|surema]], siis mida ma selle aja jooksul teeksin? - Mitte midagi! Ma tühjendaksin end kõigest peale [[armastus]]e.
| |||