Hingede öö: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
"Amarüllis? See kõlab romantiliselt... Mis ta nimi siis õieti on, Bella või Amarüllis?"
"Kuidas soovite! Te võite anda talle ka mõne kolmanda nime, kui teile meeldib nimesid välja mõelda." </poem>]]
'''"Hingede öö"''' on [[Karl Ristikivi]] 1953. aastal Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel ilmunud modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel realistlik muinasjutt. Romaan on pärast seda ilmunud veel Eesti Raamatu väljaandes 1991 [[Jaan
11. rida:
*Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka [[kodu|koju]] tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli [[illusioon]] ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud. (lk 30)
*Ei maksa üldse tähele panna, mis [[raamat]]utes seisab. Inimesed, kes neid kirjutavad, otsivad sageli ainult ilusaid ja sügavamõtteliselt kõlavaid [[sõna|sõnu]], mis palju midagi ei tähenda. Ma olen ise ka raamatuid kirjutanud. (lk 32)
*Käin ise ja otsin uusi inimesi, kel oleksid vanad
*Ka elava inimese [[käsi]] võib teinekord olla [[külm]], palju külmem kui surnu käsi. (lk 49)
*[[Arst]]il ei ole [[õigus]]t valida oma patsiente, müüjal ei ole võimalust valida, kellele ta tahab müüa. Meil on sama vähe õigust valida neid, kellele kinkida [[oma]] [[armastus]]t. (lk 57–58)
20. rida:
:"Ükskõik kus — see ongi siin." (lk 61)
*Kui sageli olen kriipseldanud väljamõeldud [[nimi|nimesid]] paberilehele, mänginud tähekombinatsioonidega, koostanud akrostikone, ainult selleks, et mõnd nimetut [[vari|varju]] niigi palju kinni püüda, endale alluma sundida. (lk 72)
*Kas see oli lõppude lõpuks nii suur kuritegu minna sisse lahtisest
*Paistab, et [[elu]] polegi midagi muud kui üks pikaldane [[surm|suremine]]. Seda märkavad vanemad kõige paremini, nad näevad ju oma [[laps]]i iga päev ja armastavad [[silm]]ad näevad väga selgesti, kui keegi sureb, kas või üsna natuke. (lk 110)
*Igaüks, kel midagi on, tahab sellest ise rääkida. Ainult see, kel endal midagi ei ole, kellel pole, millest rääkida, võib teisi kuulata. (lk 113)
*Niipalju olen jõudnud aastate jooksul õppida, et see alati läheb vastupidi — kui on vaja tervisetunnistust, olen ma [[haigus|puruhaige]], kui mitte invaliid, kui aga tunnen ennast haigena ja vajan abi, leitakse, et mul pole midagi viga. (lk 160-161)
*Kui [[üks]] inimene on üksi, on ta juures kerge mingi [[viga]] leida, teised pääsevad teda ju igast küljest nägema, tal ei ole ühtegi
*Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles [[elu]]s näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. (lk 179)
* Kuigi kõik [[peegel|peeglid]] siin majas arusaadavatel põhjustel olid kaetud, ei või siiski teada, kas mõnelt seinalt või uksepaneelilt siiski ei peegeldu vastu mu enda [[nägu]], mis on tõeline ainult minu enda jaoks, niikaua kui ma ei näe seda mõnes selgemas peeglis. (lk 222)
* Majas, kus leina tõttu on peeglid kaetud, ei ole peegeldusi, kui maha arvata see juhtumisi unustatud bassein. Siin majas ei ole siis ka
=="Hingede öö" kohta==
| |||