* Siiani oleme põhiliselt vaadelnud sümpaatilise [[maagia]] seda haru, mida võib nimetada homöopaatiliseks ehk jäljendavaks. Nägime, et selle juhtivaks põhimõtteks on "sarnane tekitab sarnast" ehk teisisõnu, [[tagajärg]] meenutab põhjust[[põhjus]]t. Sümpaatilise maagia teine suur haru, mille ma nimetasin kokkupuutemaagiaks, lähtub arvamusest[[arvamus]]est, et kunagi omavahel kontaktis olnud asjad jäävad ka edaspidi paratamatult sümpaatilisse suhtesse, nii et mis ka ei juhtuks ühega, mõjutab see samamoodi teist. Seega on nii kokkupuute- kui homöopaatilise maagia loogiliseks aluseks [[idee]]de väär seostamine; selle füüsiliseks aluseks, kui millestki niisugusest saab üldse rääkida, on, nagu homöopaatiliselgi maagial, teatav aineline meedium - nagu [[eeter]] [[füüsika]]s - millest arvatakse, et see ühendab eemalasetsevaid objekte ning kannab mõjutusi ühelt teisele. Kokkupuutemaagia tuntuim näide on maagiline sümpaatia, mida arvatakse esinevat inimese enda ja tema [[keha]] küljest eemaldatud osade, näiteks äralõigatud [[juuksed|juuste]] või küünte vahel; usutakse, et isik, kelle kätte satuvad inimese juuksed või küüned, võib nende abil teda omatahtsi mõjutada ükskõik kui kaugelt. See [[ebausk]] on levinud üle kogu maailma [---].
** [[James Frazer]], "[[Kuldne oks]]", esimene raamat "Metsakuningas", tlk [[Triinu Pakk]], 2001, lk 45
