Sääsk: erinevus redaktsioonide vahel

* Jõudsid just mõnusasti unisena pikali keerata, kui korraga annab endast ühtlase peenikese pininaga märku üksik sääsk, kes sinu [[pea]] ligidal tiire teeb. Ebameeldiv on tunda tema närvilistest tiivalöökidest tekkivad tuuleõhku oma näonahal.

* [[Sei Shōnagon]], "Padjamärkmed", 25, tlk Alari Allik, Vikerkaar 11/2018

 

* [Dorine:] Mis pisut sarnane võib näida [[pahe]]le,<br />seal kohe laimaja end segab vahele.<br />Kerge vaevaga teeb ta sääsest [[elevant|elevandi]],<br />sellel alal on tal nii huvi kui ka andi.

** [[Molière]], "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen

 

* Pontus kihistas – nii põnevusest kui ka sellepärast, et paistis väga naljakas, kuidas Rasmus seal väänles ja vehkles, püüdes ennast vastu [[maapind|maad]] lapikuks suruda ja pingul telgiriide alla pugeda. Küllap olid ka kõik selle [[mai]]õhtu sääsed määranud endale kohtumise Alfredo [[telk|telgi]] taga. Turtsuv Pontus seisis sääseparve keskel ja tegi mis võimalik, et hoida vereimejaid Rasmuse abituist [[jalg]]adest eemal. Aga kui siis tuli tema kord, kui Rasmuse määrdunud ketsid olid kadunud telgiriide alla ja ta ise pugema hakkas, polnud enam kedagi sääski eemale tõrjumas ning need andsid kahtlemata oma parima, et teda nahka pista. Kuid Pontus kannatas nurinata ja järgnes Rasmusele, kuhu selle [[tee]] ka viiks. Ja nüüd viis tee parajasti Alfredo telki.

** [[Astrid Lindgren]], "[[Rasmus, Pontus ja Lontu]]", 3. ptk

 

* Selles ebaproportsionaalses maailmas püüti siiski ka midagi ära teha - ehitati proportsionaalselt [[lasteaed]]adega [[kasarm]]uid ja [[hullumaja|hullumaju]]. [[Väikerahvas|Väikerahvaid]] hävitati nagu sääski, ent mitte korraga, jalghaaval, tiibtükil; nende pinin salvestati magnetofonilindile - üldiseks osasaamiseks. (lk 103)

** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973

 

* Kui lähtuda absoluudi[[eetika]]st, siis on mis tahes olendite kahjustamine üldse lubamatu. Ja siis oleme seisus, kus pole erilist vahet, kas pistame näiteks nahka [[kartul]]i, lööme maha sääse, kes on tulnud meie [[veri|verd]] himustama, või läheme must-toonekure pesale oma [[uudishimu]] rahuldama. [[Albert Schweitzer]], kes formuleeris printsiibi, et ülim eetiline hoiak on [[aukartus]] [[elu]] ees, ei mõelnud seda päris nii. [[Luterlane|Luterlasena]] asetas ta printsiibi jälgimise kohustuse inimese [[südametunnistus]]ele: inimene peab iga hetk kaaluma oma tegude tagajärgi ja vastutama nende eest. Nii see tegelikult ju käibki ning samas on alati olemas eksimise võimalus.