Toomingas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Harilik toomingas''' (''Prunus padus'') on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv puu või suur põõsas. <poem> Kaugelt nään koda kasvama, Kalevide kaljulinna,...'
 
Resümee puudub
15. rida:
Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja [[sirel]]ite õitseaeg on käes:
kõik pungad[[pung]]ad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad aia taga.
</poem>
23. rida:
<poem>
Üle kodumäe kumera kupli
suviöö sumestav [[valu]].
Toomingad valvavad [[talu]],
üle ussaia vaatavad kopli.
/---/
31. rida:
 
 
* "Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse[[uks]]e sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,“ seletas Mari.
:Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka- ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja [[pihlakas|pihlakaid]], pihlakaid ja toomingaid.
* [[A. H. Tammsaare], "[https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_I/XXXIV Tõde ja õigus]" I, 34. peatükk
 
40. rida:
sellest saab ju aru, et toomingate õitsemise ajal peabki olema
jahe,
muidu läheks [[kevad]] juba liiga magusaks kätte,
nii magusaks, et kasutaks lausa teist rahvakeelset sõna –
läila!
/---/
Üks ja seesama [[ööbik]]
ilutseb illegaalselt toomingapuhmaste peidus
ja teeb suuri sõnu,
57. rida:
 
<poem>
[[tulp|Tulbid]] õitsevad, punased, kollased,
Metstikk tuleb nende kohale õunapuuoksale[[õunapuu]]oksale,
Laulab oma laulukest, lendab murule[[muru]]le,
Must, valge, toomingas õitseb ka,
Valge, roheline. Värvid niimoodi eraldi,
71. rida:
<poem>
ma pean kodus olema
kui [[näsiniin]] õitseb
sinililled[[sinilill]]ed ülased
kõik see värk
siis toomingad
kirsside[[kirss]]ide korallid
ja õunapuud
nende roosakad õied
90. rida:
<poem>
/---/
Aga [[puu]] ei kuku Su peale.
[[Kivi]] pakub istet
vaiksete soonte vahel.
Karukold kummardub tilkudes.
101. rida:
Muidu poleks radu läbi kulu
ja okaste otsas.
Muidu poleks see [[maailm]] tekkida
suutnud.
</poem>