Ene Mihkelson: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Ene Mihkelson''' (21. oktoober 1944 Imavere vald, Viljandimaa – 20. september 2017) oli eesti prosaist ja luuletaja.
 
==Intervjuud==
 
* [[Mina]]-tegelane on kohal ka seal, kus teda grammatiliselt näha pole, kõik käib ju läbi [[autor]]i. Ma olen alati hämmeldunud, kui mult küsitakse: "Kas see päriselt oli ka nii?". Päriselt-päriselt, kui [[raamat]]us on kirjas, siis ikka päriselt.
* Minu arvates on [[kirjanik]]u üks ülesandeid tabada [[aeg|aja]] õhustikku, seda fluidumit, mida pärast ei taasta. Ei teiste inimeste [[mälestus]]tega, ei [[arhiiv]]idega, [[fakt]]ide reastamisega. Kirjaniku üks võimeid on kinni püüda see, mis kohe-kohe kaob, nagu [[näitleja]] mäng laval.
21. rida:
** [[Aija Sakova]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/et-olla-nnelik-peab-olema-rkvel/ Et olla õnnelik, peab olema ärkvel]. Intervjuu [[Johann Gottfried von Herder|Herderi]] preemia laureaadi Ene Mihkelsoniga. Sirp, 12. mai 2006
 
* Teist aega ei ole mulle antud, aga ma tahan võimalikult palju teada saada, sest mina olen jäänud ellu. Väga paljud ei ole. Ja see, et mina jäin ellu, kuigi oleksin võinud olla Siberisse küüditatud jne jne, on minu kohustus, pidulikult öeldes isegi missioon. Või ka needus. Igatahes on see paratamatus, ma ei pääse sellest.
** Intervjuus [[Urmas Vadi]]le, ''cit. via'': [[Aija Sakova]], "Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates", 2020 (lk 45)
 
==Proosa==
* Räägiti, et ta pidavat [[laps]]e saama. Mõtlesin kogu aeg, kuidas ta seal linnamäe all elab nagu [[karu]] [[koobas|koopas]] ja ootab, millal teistkordselt ilmavalgust näeb. Ta korter on suure [[linn]]a nõlvakul, ülal säravad plokkmajad ja all säravad plokkmajad, õhtuti vinetab iga ruut nagu vesine [[silm]].
:Seal see Miia last ootabki.
60. rida ⟶ 63. rida:
 
 
==Luule==
 
 
<poem>
120. rida ⟶ 123. rida:
 
 
==Tema kohta==
* "Katkuhauas" "räägitakse eestlaste ühisest haigusest, mis väljendub suutmatuses ühendada väga erinevaid elusaatusi sidusaks rahvuslikuks narratiiviks" (lk 143). Üksikisiku eraldiseisvale ja tihti isoleeritud valule tuleb anda hääl, et seeläbi leevendada paljude isoleerituse tunnet. Paradoksaalsel kombel peaks niisiis teadmine, et me kõik kannatame, kannatust mitte suurendama, vaid vähendama. Moraalsetel tunnistajal ja kuulajal, keda see tunnistus eeldab, tuleb püüda teise inimese kogemust mõista – või mitte ehk mõista, vaid uskuda.
** [[Eret Talviste]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/inimlikkuse-oppetund/ "Inimlikkuse õppetund"] Sirp, 31.07.2020 ([[Aija Sakova]] raamatu "Mäletamise poeetika" arvustus)
 
==Välislingid==