Planeet: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'Planeet on suure massiga taevakeha, mis tiirleb ümber tähe. * Me näeme, kuidas Päikese ümber moodustuvad lihtsate, kaunite ja suurepäraste reeglite järgi [...'
 
Resümee puudub
1. rida:
[[Planeet]] on suure massiga taevakeha, mis tiirleb ümber [[täht|tähe]].
 
* Me näeme, kuidas [[Päike]]se ümber moodustuvad lihtsate, kaunite ja suurepäraste [[reegel|reeglite]] järgi [[planeet|planeedid]], mis liiguvad reipalt ning väsimatult ümber oma telje ja nende ühise keskpunkti ruumides, mis on proportsioonis nende [[suurus]]e ning tihedusega; samuti seda, kuidas nendesamade seaduste järgi moodustuvad mõne ümber neist [[kuu]]d, mida planeetide külgetõmbejõud paigal hoiab. Pole ülevamat [[pilt]]i kui see ettekujutus suurest [[universum]]ist; ja inimaru ei ole ehk kunagi riskinud ette võtta pikemat [[lend]]u ning seda osalt ka õnnelikult [[lõpp|lõpule]] viinud, kui siis, kui ''Koperniku'', ''Kepleri'', ''Newtoni'', ''Huygensi'' ja ''Kanti'' [[pea]]des sündisid planeetide tekke ning liikumise lihtsad, igavesed ja täiuslikud seadused.
** [[Johann Gottfried von Herder]], "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", esimene raamat. Tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019, lk 23-24
 
 
<poem>
Sääl kus maha jääb keerlev planeetide [[lend]],
algab hiiglaste [[riik]] keset valguse[[valgus]]e hangi,
aga küsiva inimeslapse [[legend]]
need titaanid[[titaan]]id toob jällegi maa pääle [[vangla|vangi]].
</poem>
* [[Betti Alver]], "Titaanid" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=362&table=Books&book_id=362&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tolm ja tuli"], lk 90
 
 
* See on siis [[lõpp]]. Meie oleme viimane põlvkond. Ja näiliselt pole midagi muutunud. Ikka endiselt säravad Avati kohal päikesed, leebe [[kollane]] ja tontlik hele[[sinine]] nii nagu tuhandeid aastaid tagasigi. Meie [[silm]]adele jääksid nad alati niisugusteks, just see on kujutlematu. Ööaja ja Päevaaja vaheldumine, kollase päikese konkurents sinisega, teineteise vahelduv väljatõrjumine, võitlus koha pärast taevavõlvil, meie [[planeet|planeedi]] üldilme, ta [[kliima]] jääksid muutumatuks, vähemalt miljoneiks aastaiks küll. Oleks see häving seostatav kas või mõne võimsa, suursuguse [[katastroof]]iga, kui katastroofi kohta üldse nii rääkida saab — kaksiksüsteemi plahvatus, mis neelaks Avati oma leekide kaosesse nagu tulemerre või kõrvetaks elavast paljaks või purustaks planeedi tükkideks. Aga ei — midagi sellist ei toimu. Me elame endiselt, täielikult suutelised kasutama oma füüsilisi ja vaimseid võimeid, oma normaalse eluea lõpuni, meist nooremad matavad meid maha. [[Inimesed|Inimeste]] — nii nimetatakse antud planeedil kõrgeima arengutaseme saavutanud liiki — inimeste arv meie planeedil väheneb, kuni ükskord surevad noorimad meie hulgast. Neid ei mata enam keegi...
**Eiv Eloon, "Kaksikliik", 1. osa, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 8