Redaktsioon: 2. detsember 2020, kell 23:45 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 974 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 3. detsember 2020, kell 00:35 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 974 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
25. rida: * See ongi see võimas trikk, mida suured romaanid teha suudavad: panna meid uskuma, et maailm on selline, nagu nad jutustavad, et ilukirjandus ei ole see, mis ta on: põhjalikult lahti võetud ja uuesti kokku pandud maailm, et rahuldada seda jumalatapjalikku (reaalsuse uuesti loomise) iha, mis romaanikirjaniku kutsumust — kas teadlikult või mitte — hingestab. (lk 22) * Kirjandus on läbinisti kunstlik — suur kirjandus suudab seda aga varjata ning keskpärane toob selle esile. (lk 29) * Kas Te teate, et ~~Flaubert’il~~Flaubert'il oli [[stiil]]i osas oma [[teooria]] nimega ''le mot juste''. Õige sõna on see ainus sõna, mis suudab [[idee]]d täpselt väljendada. Kirjaniku ülesanne on see sõna üles leida. Kuidas kirjanik teab, et ta selle leidnud on? Kuulmise järgi: sõna on õige, kui see kõlab hästi. Selline täiuslik kooskõla [[sisu]] ja [[vorm]]i — sõna ja idee — vahel väljendub muusikalises [[harmoonia]]s. (lk 30) * Jutustaja on sõnadest, mitte [[liha]]st ja [[luu]]st olend, nagu tavatsevad olla autorid, ta elab ainult jutustatud romaani raames ja selle jutustamise ajal (loo piirid on ka tema eksistentsi piirideks), samal ajal kui autori elu on palju rikkam ja mitmekesisem, see eelneb ja järgneb romaani kirjutamisele ning isegi kirjutamise ajal ei haara romaan endasse kõike, mis autor on läbi elanud. (lk 31-32) * Tänapäevases romaanis on jutustaja tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik, kuid varem surus ta oma kohaloleku vahel nii tugevalt peale, et kui ta lugu jutustas, siis näis, et ta räägib seda iseendale, ning mõnikord tundus koguni, et meile jutustamine on [[ettekääne]], et rahuldada oma määratut vajadust ennast eksponeerida. (lk 38)

Mario Vargas Llosa: erinevus redaktsioonide vahel