Anneli Palo: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
Tsitaadid väljaandest: Anneli Palo, "Eesti metsad", Tallinn: Varrak, 2016.
* Teismelisena olin praktiline [[korilane]] ja rännakud pikenesid. Kui näidismetsamajandi õpilasrühm [[suvi|suvel]] lõpetas, algas marjahooaeg: [[vaarikad]], [[mustikad]], [[pohlad]], [[jõhvikad]]. Nii oma [[pere]]le kui kokkuostu, et [[taskuraha]] korjata. Mul oli matkakirves, et kasekäsna ehk musta pässikut [[puu]]lt kätte saada; heal seeneaastal muutus
* Aastaid [[loodus]]e inventeerimise ja uurimisega tegeldes avastasin [[mets]]a justkui uuesti... sellise metsa, mis ei lase end klassifitseerida, andmebaasi kanda, mõõtühikutesse või väärtusklassidesse ümber arvestada. Igas kirjelduses kajastub [[hetk]]. Mets on aga samaaegselt ajatu ja lõputu, ta on nii [[maastik]] kui ka elus kooslus, kõik seal on pidevas muutumises. Jõudsin tõdemuseni, et kuigi mulle meeldivad nii [[kaart|kaardid]] kui ka andmebaasid, statistiliste [[mudel]]ite sügavikest välja joonistuvad seosed, armastan ma kõige enam ikka seda metsa, kus saab astuda pehmel [[sammal|samblal]] või sahisevais [[leht]]edes, kus kuuleb väändunud [[mänd]]ide kääksatusi ja igal sammul avaneb silme ees uus vaade. Kirjeldamatult meeldiv on varakevadise metsa veidi [[tolm]]une [[lõhn]], rääkimata sügisesest kodulõhnade buketist. Suvised [[sääsk]]ede ja [[parm]]ude hordid on tüütu, kuid ületatav ebameeldivus. Kohtuda metsloomaga, leida haruldase liigi kasvukoht või röövlinnupesa on eriline [[õnn]], kuid nagu [[laps]]enagi tahan metsas kõigepealt ikka lihtsalt kohal olla, liikuda ja otsida, vaadata, tunnetada ja mõista. ("Lugejale", lk 11)
| |||