Erinevus lehekülje "Vale" redaktsioonide vahel

Lisatud 72 baiti ,  5 kuu eest
resümee puudub
* Vale seadus:
:Ükskõik kui sageli valet valeks ei näidata, on mingi protsent inimesi, kes seda ikka tõeks peavad.
** [[Arthur Bloch]], "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Ersen 1999, lk 96
 
 
* Zooni hõimu [[vaenlane|vaenlasi]] ärritas alati kõige rohkem mitte lihtsalt nende [[ausus]], mis oli vihastamisväärselt kõikehõlmav, vaid ka nende täielik otsekohesus mis tahes teema käsitlemisel. Zoonid ei olnud iial midagi kuulnud eufemismidest[[eufemism]]idest ega oleks aru saanud, mida niisuguse asjaga peale hakata, kui see neil olemas oleks olnud - peale selle, et nad oleksid seda kahtlemata nimetanud "kenaks viisiks midagi vastikut öelda". /---/ On oluline mõista, et kuna suurem osa zoonidest valetada ei oska, tunnevad nad suurt [[austus]]t iga zooni vastu, kes suudab väita, et maailm on midagi muud, kui ta tegelikult on, ning Valetaja positsioon hõimus on ülimalt auväärne. /---/ Teised rassid panevad seda kõike väga pahaks. Neile tundub, et zoonid oleksid võinud tarvitusele võtta mõne sobilikuma tiitli, nagu näiteks "[[diplomaat]]" või "[[suhtekorraldaja]]".
** [[Terry Pratchett]], "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak 1999, lk 92
 
 
 
* Seadusega[[Seadus]]ega saab alati keelata või lubada, aga märksa olulisem on see, et inimesed ise suudaks väärinfot õigest eristada. Lisaks seadusega reguleerimisele on olemas ju ka rida muid võimalusi nagu näiteks hea ajakirjandustava kokkulepped või faktikontroll.
** [[Kai Härmand]], [https://www.err.ee/1124261/justiitsministeeriumi-asekantsler-sonavabadus-kehtib-ka-valele "Justiitsministeeriumi asekantsler: sõnavabadus kehtib ka valele"] ERR, 15.08.2020
 
 
 
* Õigupoolest on kogu [[Tõnu Õnnepalu|Õnnepalu]] piht ja [[palve]] kirjas juba "Valede kataloogis" (2017), seal kõige kontsentreeritumal kujul. Ent see on vististi liiga kange, et otse pudelist juua: paarist lonksust oled kohemaid pikali maas. Ka [[piibel|piiblit]] või mõnd teist pühakirja ei saa liiga palju korraga lugeda: nõnda nagu tõed võivad olla liiga kanged, võivad seda olla ka valed, olgu nad kui tahes ilusad. Ja ega ei ole ju ka nii, et kui vale paljastada, nähtavaks teha, siis hakkab kohe tõde selle alt paistma. Oh, kui see vaid nii lihtne oleks! Ausam, jah, ausam on vanade valede asemele pakkuda uusi ja tunnistada, et tõeks peetud tõed pole kunagi tõed olnudki, või kui ongi, siis pole nendega midagi peale hakata, sest elada nad inimesel ei aita. "Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed." Sest tõepoolest, miks peaks üldse uskuma, et [[Jeesus]] sündis neitsist ja ärkas [[laip|laibast ellu]], läks taevasse[[taevas]]se ihulikul kujul? "Ja just selle pärast, et kõik tegelikult teavad, et see vale on, ei tohi seda kahtluse[[kahtlus]]e alla seada." Valed on need, millesse saab uskuda, ja inimene on kord juba nii tehtud, et ta ilma uskumata ei saa – isegi siis, kui jumal pole temani jõudnud ja ta ei taha, et see juhtukski. Sellel püsib nii taevane kui ka maine riik, tavaline elu ja [[poliitika]] niikuinii.
:Aga kõigepealt oli sõna, ja sõna on valetamiseks. "Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus."
* Mõistmine, et sõnad on alati valed, moodustab kogu Õnnepalu loomingu[[looming]]u aluspõhja: esiti väljendatud kartuses, et kord tabatakse ta teolt, tuntakse petisena ära – ja mida kauem on vitsad soolas olnud, seda valusamad nad on –, viimaks lõpliku tunnistuseni, et nii see juba kord sõnadega on, sinna pole midagi parata, see ongi sõnade olemus, ja igaüks, kes sõnastab, on juba petis – aga isegi see ülestunnistus ei toonud ikka vitsu kätte: ükski ei piitsutanud Õnnepalu avalikult pärast "Valede kataloogi" ilmumist ei Tallinna[[Tallinn]]a ega Pariisi[[Pariis]]i väljakutel. Siin on õieti kaks võimalust: võtta seda tõendusena, et keegi pole mõistnud, mida Õnnepalu kõneleb, või siis on teda mõistetud ja "õigeks" tunnistanud: Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).
* Oma valedesse kohalejõudmine ongi see ainus, mida inimene võib suuta, enamat ta ei saa, ja sedagi on rohkem, kui enamik jaksab.
** [[Vilja Kiisler]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24923 "Päevavarga palverännak"] Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: [[Tõnu Õnnepalu]]. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.