Redaktsioon: 1. detsember 2020, kell 00:05 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 971 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 7. detsember 2020, kell 02:15 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 971 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
2. rida: '''[[w:Aeg\|Aeg]]''' on sündmuste järgnevuslik korrastatus ja sündmuste omavaheline kaugus selles korrastatuses. * Nüüd toimub kõik nii kiiresti, et me juba praegu elame selles, mis hetke pärast muutub Vanadeks Headeks Aegadeks. ▼ ** [[Peter Høeg]] "Preili Smilla lumetaju", Varrak 1997, tlk Arvo Alas, lk 319▼ * Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski meeleolu ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna.▼ * Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või [[aasta]] algust. Isegi kui algab uus sajand, oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid.▼ ** [[Thomas Mann]] ("Võlumägi", 1924)▼ * Mis on aeg? See on [[madu]], mis sööb oma [[saba]].▼ ** [[Kurt Vonnegut]], "Tšempionide eine" (1973)▼ * Peaksime hoolega uurima põhjusi, kuidas tänapäeva [[inimene]] on üldse jõudnud sedavõrd sürreaalse mõtteviisi rüppe, et iga mõttevälgatus üle saja aasta künnise tundub naeruväärsena, sellal kui kütid-korilased opereerisid kujuteldamatult suuremate ajaskaaladega. Kes ja millal näppas meie [[tulevik]]u? ** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 11 ==Eesti proosa== * Igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema. 23. rida ⟶ 15. rida: * [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)\|Vari]]" (1894) * See pole [[rutt\|kiirustamine]], mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga [[jalg\|jalad]] on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)▼ ** Karl Ristikivi, "[[Kahekordne mäng]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972▼ * Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga tund, iga minut kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud piirid. (25. mai)▼ ** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976▼ ==Maailma proosa== ▲* Nüüd toimub kõik nii kiiresti, et me juba praegu elame selles, mis hetke pärast muutub Vanadeks Headeks Aegadeks. ▲** [[Peter Høeg]] "Preili Smilla lumetaju", Varrak 1997, tlk Arvo Alas, lk 319 ▲* Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski meeleolu ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna. ▲* Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või [[aasta]] algust. Isegi kui algab uus sajand, oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid. ▲** [[Thomas Mann]] ("Võlumägi", 1924) ▲* Mis on aeg? See on [[madu]], mis sööb oma [[saba]]. ▲** [[Kurt Vonnegut]], "Tšempionide eine" (1973) * Aeg ise on liikumatu. Ainult meie liigume temas vales suunas. 29. rida ⟶ 38. rida: * Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele [[rusikas\|rusikahoobi]] andma, mõraneb [[lahas]]est kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu [[seltskond\|seltskonna]] naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese [[kael]]a ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd [[kodu\|koju]] minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5) ** [[Elfriede Jelinek]], "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005 ▲* See pole [[rutt\|kiirustamine]], mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga [[jalg\|jalad]] on nagu maa külge aheldatud. (lk 212) ▲** Karl Ristikivi, "[[Kahekordne mäng]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972 ▲* Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga tund, iga minut kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud piirid. (25. mai) ▲** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976 * Kõige väiksem ajaühik [[multiversum]]is on [[New York\|New Yorgi]] [[sekund]]: see on aeg, mis kulub rohelise tule süttimisest [[foor]]is ajani, mil sinu [[auto]] taga olev [[takso]] hakkab signaaliga tuututama. ** [[Terry Pratchett]], "Härrasrahvas". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003 ==Eesti luule== Aeg viib meilt [[päev]]i

Aeg: erinevus redaktsioonide vahel