Giacomo Leopardi: erinevus redaktsioonide vahel

* Tahan öelda, et [[maailm]] on närukaelte liit heasoovlike inimeste vastu ja [[alatus|alatute]] oma [[suuremeelsus|suuremeelsete]] vastu. (lk 5)

* Olen sageli näinud väga [[argus|argu]] inimesi, kes endast arema närukaela ning hea ja vapra inimese seltsi sattudes asuvad hirmu[[hirm]]u pärast närukaela poolele; õigupoolest läheb nii alati, kui säärasesse olukorda juhtuvad harilikud inimesed, sest vapra ja heasoovliku teed on hästi teada ja lihtsad, nurjatu omad seevastu hämarad ja aitavad vältida seesama alatus ja hirm; ent ükski hirm ega alatus pole piisav, et hoida sind varjatud [[tagakiusamine|tagakiusamisest]], kurjadest sepitsustest ega ka mitte otsestest hoopidest, mis tulevad alatult [[vaenlane|vaenlaselt]]. (lk 5-6)

* Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse[[rikkus]]e, au ja võimu, lohistatakse see, kes [[kuritegu]] nimetab, tapalavale[[tapalava]]le, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad. (lk 7)

* Absurdne on võtta [[metafüüsika|metafüüsilistes]] küsimustes arvesse seda, mida nimetatakse rahva arvamuseks; see arvamus ei sisenda vähimatki austust ka füüsilistes ja meeltele alluvates seikades, nagu näiteks [[Maa(planeet)|maa]] liikumine ja [[tuhat]] muud küsimust[[küsimus]]t. Ent seevastu on hulljulge, ohtlik ja pikemas ajalõikes tarbetu seista vastu enamuse[[enamus]]e arvamusele ühiskondlikes[[ühiskond]]likes küsimustes. lk 12

* [[Surm]] ei ole halb, sest ta vabastab inimese kõigest halvast ja võtab koos hüvedega[[hüve]]dega ära ka ihad[[iha]]d. [[Vanadus]] on kõigest halvast ülim, sest ta võtab inimeselfärainimeselt ära kõik naudingud[[nauding]]ud, jättes himud alles; ja ta toob kaasa kõik valud[[valu]]d. Sellele vaatamata kardavad inimesed surma ja ihkavad vanaks elada. lk 13

* Seltskondlikes oludes pole ükski [[vajadus]] suurem kui vajadus lobiseda, kuna lobisemine on põhiline vahend aja möödasaatmiseks, mis on elu üks esma- vajadusiesmavajadusi. Ja kõige haruldasem on niisugune vestlusaine, mis äratab uudishimu ja peletab igavust[[igavus]]t: seda teeb nimelt varjatu ja uus. Ent pea kinni sellest reeglist: kui sa ei taha, et teataks, et sa midagi te-gidtegid, ei tule see jätta mitte rääkimata, vaid tegemata. Ja ole kindel, et sellest, mida sa ei saa tegemata jätta või olematuks teha, saa¬daksesaadakse teada, ükskõik kui hästi sa seda ka ei varjaks. (lk 15)

* Enamiku inimeste kohta, keda me volitame oma järglasi kasvatama, teame me kindlalt, et nad ise pole kasvatust[[kasvatus]]t saanud. Samuti ei kahtle me, et nad ei saa anda seda, mida nad ise pole saanud ja mida mingil muul moel ei omandata. lk 17

* Pole paremat märki vähesest filosoofilisusest ja vähesest tarkusest[[tarkus]]est kui tahtmine, et kogu elu oleks tark ja filosoofiline. (lk 37)

* [[Inimkond|Inimliik]] ja selle ükskõik milline pisike portsjon, kuhu kuulub rohkem kui üks indiviid, jaguneb kaheks: ühed tarvitavad ülbust[[ülbus]]t ja teised kannatavad selle all. Ükski [[seadus]] ega [[jõud]], [[filosoofia]] ega ka tsivilisatsiooni[[tsivilisatsioon]]i [[progress]] ei suuda ära hoida, et inimene, kes on sündinud või peab sündima, ei kuuluks ühtede või teiste hulka; jääb üle vaid lasta [[valik|valida]] sellel, kes valida saab. (lk 38)

* Inimene on mõistetud noorust[[noorus]]t kas sihitult raiskama, ehkki see on ainus [[aeg]], mil saab kasvatada vilju saabuvaks vanaduseks ja kanda hoolt oma positsiooni eest; või siis kulutama seda selleks, et varuda naudinguid elu tolle osa tarvis, kus ta pole enam suuteline nautima. (lk 59)

* Kes ei otsi inimestelt [[kasu]] ega kuulsust[[kuulsus]]t, ärgu otsigu ka armastust[[armastus]]t, mida ei saa saavutada; ja kui ta tahab kuulda mu nõuannet, siis hoidku oma eneseväärikus tervena, andes teistele mitte enam kui seda, mis ta võlgneb. Nõnda vihatakse ja kiusatakse teda taga rohkem kui muidu, ent ei põlata kuigi tihti. (lk 61)

* [[Naised]] on [[raha]] järel see valdkond, kus inimesed suudavad kõige vähem läbi rääkida ja kokkuleppele jõuda, ja kus tuttavad, [[sõber|sõbrad]] ja [[vend|vennad]] muudavad oma tavapärast palet ja loomust, sest mehed on sõbrad ja [[sugulased]], või pigem kodanikud[[kodanik]]ud ja inimesed mitte seni, kuni asi puutub altarisse[[altar]]isse, nagu väidab vana ütlus, vaid kuni asi puutub naistesse ja rahasse: siin muutuvad nad metslasteks ja loomadeks[[loom]]adeks. Ja kui naistesse puutuvas on ebainimlikkus ka väiksem kui rahaasjus, siis [[kadedus]] on siin suurem, sest siin tuleb mängu [[edevus]]; või täpsemalt öeldes enesearmastus, mis on kõigil kõige isiklikum ja kõige õrnem. (lk 62)

* Inimesed ei taha head teha nii heateo vaevarikkuse kui ka selle pärast, et tuttavate hädad ja õnnetused ei jäta kellelegi rõõmu[[rõõm]]u valmistamata; aga nad armastavad mõtet iseendast kui heategijast, samuti teiste tänulikkust ja üleolekut, mille heategu annab. Ent seda, mida nad anda ei taha, nad aina pakuvad, ja mida ägedamalt sa vastu seisad, seda enam käivad nad peale, algul selleks, et sind alandada ja punastama panna, hiljem seepärast, et nad üha vähem kardavad, et sa nende teened[[teene]]d vastu võtad. Nii pingutavad nad end ülimalt vaprasti kuni viimase äärmuseni, põlates petiseks[[petis]]eks osutumise selget ohtu ja lootes, et neile saab alati osaks vaid [[tänu]]; kuni nad esimese abipaluva hääle peale pakku jooksevad. (64)

* Inimesed ei häbene mitte [[ülekohus|ülekohut]], mida nad korda saadavad, vaid ülekohut, mis neile osaks saab. Ent selle saavutamiseks, et ülekohtu kordasaatjad end häbeneksid, pole teist teed kui neile samaga vastata. (lk 69)

* Rohkem kui korra on väidetud, et sedamööda, kuidas [[riik|riigis]] kahanevad tõelised voorused[[voorus]]ed, kasvavad näilised. Tundub, et kirjanduse[[kirjandus]]e kohta maksab sama saatus, kui ma jälgin, kuidas meie ajal vastavalt sellele, kuidas hakkab kaduma mälestus stiili[[stiil]]i voorustest (tarvitamist ma ei mainigi), kasvab trükikunsti[[trükikunst]]i [[ilu]]. Ühtegi klassikalist teost ei trükitud omal ajal sedavõrd elegantselt nagu tänapäeval ajalehti[[ajaleht]]i ja muud poliitilist mulinat, mis on määratud kestma päevakese; ent kirjutamise kunsti[[kunst]]i enam ei tunta ja niisamuti kuuldakse vaevalt sel¬leselle nimegi. (lk 71)

* [[Kunstnik]] või [[teadlane]] või mis tahes ala viljeleja, kes tavatseb end mõõta mitte teiste sel alal tegutsejate, vaid ala enesega, peab end seda madalamaks, mida suurepärasem ta on; sest mida paremini ta tunneb oma valla sügavusi, seda alamana ta end selle kõrval tunneb. (lk 76)

* Mitte just kuigi õigesti väidetakse, et [[tüdimus]] on levinud haigus. Levinud on tegevusetus või tõtt-öelda oskamatus midagi peale hakata; mitte aga tüdimus. Tüdimus on vaid nende jagu, kelle vaimus midagi on. Mida suutlikum on hing, seda sagedasem, piinavam ja kohutavam on tüdimus. (lk 79)

* Suur ja suurt hirmu kätkev on inimeste jaoks naeru[[naer]]u vägi: selle vastu pole keegi oma südames ühestki küljest kaitstud. Kel on julgust[[julgus]]t naerda, on maailma peremees, erinedes vähe sellest, kes on valmis surema. (lk 90)

* Kui need vähesed tõeliselt väärt inimesed, kes otsivad au ja kuulsust, saaksid ükshaaval tuttavaks kõigi nendega, kellest koosneb see [[avalikkus]], kelle tunnustust nad tuhande ääretu kannatuse[[kannatus]]e hinnaga taga ajavad, muutuksid nad arvatavasti oma kavatsuste suhtes märksa jahedamaks ja ehk hülgaksidki nood. (lk 95)

* [[Jeesus]] Kristus oli esimene, kes näitas inimestele näpuga kätte selle kõigi võltsväärtuste ülistaja ja ettekirjutaja ning kõigi tõeliste [[väärtused|väärtuste]] mustaja ja tagakiusaja; selle igasuguse inimesele sisemiselt ja tõeliselt omase suuruse vaenlase; iga ülevama tunde pilkaja, mida ta võltsiks ei pea; iga õrna tunde pilkaja, mida ta intiimseks ei pea; selle tugevate orja, nõrkade türanni[[türann]]i ja õnnetute vihkaja; Jeesus Kristus tähistas ta sõnaga "maailm", mis on talle ka kõigis haritud keeltes tänapäevani külge jäänud. (lk 96)

* Kõige kindlam viis oma [[teadmine|teadmiste]] piire teiste eest varjata on neid mitte ületada. (lk 98)

* Kes inimestega vähe suhtleb, on harva misantroop. Tõelisi misantroope ei leia mitte üksindusest, vaid maadmastmaailmast; sest see on elu praktiline tundmine ja mitte [[filosoofia]], mis paneb inimesi vihkama. Ja kui säärane tüüp [[seltskond|seltskonnast]] tagasi tõmbub, kaob tagasi tõmbudes ka tema misantroopia. (lk 101)

* Kes asja hoolikalt jälgib, näeb, et naeruväärsed pole mitte meie [[viga|vead]] või puudused, vaid hoolikus, millega me püüame neid kinni katta, ja tahtmine teeselda, nagu meil neid polekski. (lk 111)