Karel Čapek: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
21. rida:
* Mitte üksnes [[esietendus]]el, vaid igal harilikul [[õhtu]]l sünnib lausa [[ime]], et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. [[Näitemäng]] ei sünni mingi [[plaan]]i täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)
* Oma esialgses, arenemata ja pimesi kobavas olekus tekib näitemäng muidugi väljaspool teatrit, auahne [[kirjanik]]u kirjutuslaual; teatrisse satub ta esmakordselt siis, kui [[autor]] arvab, et tükk on valmis. Muidugi üsna pea (umbes poole [[aasta]] pärast või sedasi) selgub, et ei ole valmis; sest kõige paremal juhul rändab tükk tagasi autori kätte koos ettepanekuga, et autor seda kärbiks ja peale muu viimase vaatuse ümber teeks. Salapärastel põhjustel on just viimane vaatus alati see, mis tuleb ümber teha, täpipealt samuti, nagu on viimane vaatus alati see, mis laval kindlasti ära vajub ja millest [[kriitika]] leiab harukordse üksmeelega üles kõik tüki nõrkused. Tuleb imeks panna, et draamakirjanikud jäävad säärasest kurvast [[kogemus]]est hoolimata jonnakalt seisukohale, nagu peaks nende tükil ülepea mingi viimane vaatus olema. (lk 7)
* Ja kui erakordse [[juhus]]e armust juhtub esietendusel, et keegi ei aja [[tekst]]i segi, et räpakalt kinnitatud [[kuliss]] maha ei prantsata, et [[prožektor]] läbi ei põle ega sünni muid äpardusi, siis saab [[lavastaja]] [[kriitika]] käest kiita, et "lavastus oli hoolikalt läbi mõeldud". (lk 13)
* Lava sügavuses klähvib [[inspitsient]] atavistlikus [[viha]]hoos rekvisiitori kallal. Viimaks on lavastaja [[hääl]]e ära karjunud ega saa [[sõna]]gi [[suu]]st, laval aga komberdab hinge vaakudes vaeseomaks klohmitud tekst.
:Härra autor kössitab parteris nagu hunnik õnnetust. Olukord on lootusetu ja miski asi ei aita, sest ülehomme on peaproov. (lk 21)
* Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa [[epideemia]]tena [[gripp]], angiin, [[kopsupõletik]], pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu [[teekann]]u torust autorile [[kõrv]]a tulist auru. "Ma peaksin minema ja [[voodi]]sse heitma, vähemalt [[nädal]]aks ajaks," kähistab ta, lämbudes [[köha]] käes, ning vahib autorit [[pisar]]aist märgade ning etteheitvate [[silm]]adega nagu tapale viidav ohvritall. (lk 22)
| |||