Giacomo Leopardi: erinevus redaktsioonide vahel

* Olen sageli näinud väga [[argus|argu]] inimesi, kes endast arema närukaela ning hea ja vapra inimese seltsi sattudes asuvad [[hirm]]u pärast närukaela poolele; õigupoolest läheb nii alati, kui säärasesse olukorda juhtuvad harilikud inimesed, sest vapra ja heasoovliku teed on hästi teada ja lihtsad, nurjatu omad seevastu hämarad ja lõpmatult mitmekesised. Ja nagu igaüks teab, hirmutab tundmatu rohkem kui tuntu; ja kerge on hoiduda suuremeelsete kättemaksust, mida sul aitavad vältida seesama alatus ja hirm; ent ükski hirm ega alatus pole piisav, et hoida sind varjatud [[tagakiusamine|tagakiusamisest]], kurjadest sepitsustest ega ka mitte otsestest hoopidest, mis tulevad alatult [[vaenlane|vaenlaselt]]. (lk 5-6)

* Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib [[rikkus]]e, au ja võimu, lohistatakse see, kes [[kuritegu]] nimetab, [[tapalava]]le, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad. (lk 7)

* Seltskondlikes oludes pole ükski [[vajadus]] suurem kui vajadus lobiseda, kuna lobisemine on põhiline vahend aja möödasaatmiseks, mis on elu üks esmavajadusi. Ja kõige haruldasem on niisugune vestlusaine, mis äratab uudishimu ja peletab [[igavus]]t: seda teeb nimelt varjatu ja uus. Ent pea kinni sellest reeglist: kui sa ei taha, et teataks, et sa midagi tegid, ei tule see jätta mitte rääkimata, vaid tegemata. Ja ole kindel, et sellest, mida sa ei saa tegemata jätta või olematuks teha, saadakse teada, ükskõik kui hästi sa seda ka ei varjaks. (lk 15)

* Enamiku inimeste kohta, keda me volitame oma järglasi kasvatama, teame me kindlalt, et nad ise pole [[kasvatus]]t saanud. Samuti ei kahtle me, et nad ei saa anda seda, mida nad ise pole saanud ja mida mingil muul moel ei omandata. lk 17

* [[Naised]] on [[raha]] järel see valdkond, kus inimesed suudavad kõige vähem läbi rääkida ja kokkuleppele jõuda, ja kus tuttavad, [[sõber|sõbrad]] ja [[vend|vennad]] muudavad oma tavapärast palet ja loomust, sest mehed on sõbrad ja [[sugulased]], või pigem [[kodanik]]ud ja inimesed mitte seni, kuni asi puutub [[altar]]isse, nagu väidab vana ütlus, vaid kuni asi puutub naistesse ja rahasse: siin muutuvad nad metslasteks ja [[loom]]adeks. Ja kui naistesse puutuvas on ebainimlikkus ka väiksem kui rahaasjus, siis [[kadedus]] on siin suurem, sest siin tuleb mängu [[edevus]]; või täpsemalt öeldes enesearmastus, mis on kõigil kõige isiklikum ja kõige õrnem. (lk 62)

* Inimesed ei taha head teha nii heateo vaevarikkuse kui ka selle pärast, et tuttavate hädad ja õnnetused ei jäta kellelegi [[rõõm]]u valmistamata; aga nad armastavad mõtet iseendast kui heategijast, samuti teiste tänulikkust ja üleolekut, mille heategu annab. Ent seda, mida nad anda ei taha, nad aina pakuvad, ja mida ägedamalt sa vastu seisad, seda enam käivad nad peale, algul selleks, et sind alandada ja punastama panna, hiljem seepärast, et nad üha vähem kardavad, et sa nende [[teene]]d vastu võtad. Nii pingutavad nad end ülimalt vaprasti kuni viimase äärmuseni, põlates [[petis]]eks osutumise selget ohtu ja lootes, et neile saab alati osaks vaid [[tänu]]; kuni nad esimese abipaluva hääle peale pakku jooksevad. (64)

* Sirgjoonelisus võib kasuks tulla juhul, kui seda kasutatakse osavalt või kui seda tema harulduse tõttu uskuma ei jääda. (lk 68)

* Inimesed ei häbene mitte [[ülekohus|ülekohut]], mida nad korda saadavad, vaid ülekohut, mis neile osaks saab. Ent selle saavutamiseks, et ülekohtu kordasaatjad end häbeneksid, pole teist teed kui neile samaga vastata. (lk 69)

* Rohkem kui korra on väidetud, et sedamööda, kuidas [[riik|riigis]] kahanevad tõelised [[voorus]]ed, kasvavad näilised. Tundub, et [[kirjandus]]e kohta maksab sama saatus, kui ma jälgin, kuidas meie ajal vastavalt sellele, kuidas hakkab kaduma mälestus [[stiil]]i voorustest (tarvitamist ma ei mainigi), kasvab [[trükikunst]]i [[ilu]]. Ühtegi klassikalist teost ei trükitud omal ajal sedavõrd elegantselt nagu tänapäeval [[ajaleht]]i ja muud poliitilist mulinat, mis on määratud kestma päevakese; ent kirjutamise [[kunst]]i enam ei tunta ja niisamuti kuuldakse vaevalt selle nimegi. (lk 71)

* [[Kunstnik]] või [[teadlane]] või mis tahes ala viljeleja, kes tavatseb end mõõta mitte teiste sel alal tegutsejate, vaid ala enesega, peab end seda madalamaks, mida suurepärasem ta on; sest mida paremini ta tunneb oma valla sügavusi, seda alamana ta end selle kõrval tunneb. (lk 76)

* Kui need vähesed tõeliselt väärt inimesed, kes otsivad au ja kuulsust, saaksid ükshaaval tuttavaks kõigi nendega, kellest koosneb see [[avalikkus]], kelle tunnustust nad tuhande ääretu [[kannatus]]e hinnaga taga ajavad, muutuksid nad arvatavasti oma kavatsuste suhtes märksa jahedamaks ja ehk hülgaksidki nood. (lk 95)

* [[Jeesus]] Kristus oli esimene, kes näitas inimestele näpuga kätte selle kõigi võltsväärtuste ülistaja ja ettekirjutaja ning kõigi tõeliste [[väärtused|väärtuste]] mustaja ja tagakiusaja; selle igasuguse inimesele sisemiselt ja tõeliselt omase suuruse vaenlase; iga ülevama tunde pilkaja, mida ta võltsiks ei pea; iga õrna tunde pilkaja, mida ta intiimseks ei pea; selle tugevate orja, nõrkade [[türann]]i ja õnnetute vihkaja; Jeesus Kristus tähistas ta sõnaga "maailm", mis on talle ka kõigis haritud keeltes tänapäevani külge jäänud. (lk 96)