Karl Ristikivi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
33. rida:
** Päevik 23.02.1964
* Nägin öösel unes, et olin [[abielu|abiellumas]] ja sisustasin oma uut korterit. [[Magamistuba|Magamistoas]] oli [[viis]] [[voodi]]t - ja ühes [[tekk|teki]] peal puhas [[valge]] [[liiv]]. Mu tulevane naine - täiesti tundmatu - ütles, et ta oli ostnud 40 [[krokodill]]i! Mis veel see võib tähendada?
** Päevik, 31.03.1964
39. rida:
Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Hingede öö", Tallinn: Eesti Raamat, 1991.
*Kui oled seitse aastat elanud ühel maal
*Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka [[kodu|koju]] tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli [[illusioon]] ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud. (lk 30)
*"Miks ma olen siis siin?"
160. rida:
Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Lohe hambad", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970.
* "[[Luule]] ei ole kunagi tavalisele lugejale arusaadav," väitis kriitik. "Kes tahab jõuda tavalise lugeja juure, peab kirjutama
* [Professor:] "Kirjutatakse palju, räägitakse veel rohkem. Sellest, mis kirjutatakse, jääb heal juhul midagi püsima, just see, mis keegi on kirjutanud peamiselt iseendale."
* Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — [[põgenemine|põgeneda]] [[tulevik]]ku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli [[täiuslikkus|täiuslik]]. (lk 85)
* Kas see pidi tähendama, et see polnud armastus, vaid [[viha]], mis maailma liikuma pani? Mitte nii, nagu väitis [[Dante]], vaid vastupidi. Kas oli Joaquim Barreral jätkunud ülbust vastu vaielda kõigi aegade suurimale pagulaskirjanikule, kes oli küll oma viha valanud surematuks meistritööks, aga viimaks siiski tõstnud armastuse sellest kõrgemale? (lk 86)
* Ta mõtles küll peamiselt ainult ühele — oma isale. Miks oli ta äkki siirdunud kaugele ajalukku, isegi mitte oma nooruse kodumaale, vaid veelgi kaugemale? Kas mitte ka selleks, et leida erapooletut pinda, kus lõpuks kõigil, nii omadel kui võõrastel, on samasugune koduõigus? (lk 103)
| |||