Marilynne Robinson: erinevus redaktsioonide vahel

* Ja iga käesolev [[hetk]] oli vaid mõte ja mõtted on [[pimedus]]ega, millest nad kerkivad, samas massi ja kaalu vahekorras nagu peegeldused veega, millel nad hulbivad, ja need on samamoodi meelevaldsed või pelgalt meile ette söödetud. Igaüks, kes kummardub lompi vaatama, on naine lombis, igaüks, kes vaatab meile silma, on kujutis meie silmis, ja need on vaieldamatud tõsiasjad, ja nõnda peegeldavad ka meie mõtted seda, millega kokku puutuvad. (lk 153)

* Kui inimene vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati minevik, mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et Noa naine leidis vanuigi kusagilt mõne [[veeuputus]]e jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada. (lk 158-159)

* Kes mõtleks tolmupühkimisele või [[ämblikuvõrk]]ude mahaäigamisele [[tuba|toas]], mida kasutatakse konservikarpide ja [[ajaleht]]ede, täiesti väärtusetute asjade ladustamiseks? Sylvie hoidis neid minu meelest alles ainult sellepärast, et pidas kogumist majapidamise olemuseks ja väärtusetute asjade kuhjamist eriliselt piinliku [[kokkuhoid|kokkuhoiu]] märgiks. (lk 166)

* Sest kui Fingerbone üldse millegagi silma paistis peale üksilduse ja mõrtsukatööde, siis kõige puhtama ja harukordsema usulise hardusega. Õigupoolest oli linnas mitu [[kirik]]ut, mille nägemused [[patt|patust]] ja [[lunastus]]est olid nii joobnustavad ja nii sarnased, et ühe kiriku ülimust teise ees võis hinnata vaid [[heategevus]]e alusel. Ja halastustegude kohustus lasus ainuüksi naistel, kuna lunastuse otsimist peeti üldiselt naistele palju sobivamaks kui meestele. (lk 167-168)

* Kujutlege, et Noa lammutas oma maja ja pruukis laudu [[laev]]a ehitamiseks, samal ajal kui [[naaber|naabrid]] kõheldes pealt vaatasid. Küllap ütles ta neile, et maja tuleb tõrvata ja ehitada nii, et see kas või [[pilv]]edel hõljuks, kui vaja. [[Salat]]ipeenrast polnud mingit abi ja tugev [[vundament]] oli kasutumast kasutum. Majal peaks olema [[kompass]] ja kiil. Küllap panid naabrid käed [[tasku]]sse, närisid [[huuled|huuli]] ja kõmpisid koju, majadesse, mis olid nende meelest nüüd puudulikud, ehkki nad selle [[põhjus]]est aru ei saanud. Võib-olla ei tahtnud need naised, vagad nagu nad olid, näha mind siirdumas sellesse kurba ja põlatud ilmutustenägemise seisundisse, milles hakatakse end naabritest paremaks pidama. (lk 169)

* Ma pole kunagi mõtlemisel ja unenägemisel selget vahet teinud. Ma tean, et mu elu oleks sootuks teistsugune, kui oleksin kunagi suutnud öelda: seda tajusin oma meeltega, aga toda vaid kujutasin ette. Ma üritan teile sulatõtt rääkida. (lk 196-197)

 

{{JÄRJESTA:Robinson, Marilynne}}

[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide kirjanikud]]

[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide ulmekirjanikud]]