Lohe hambad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
29. rida:
* Vana [[naine]], kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale [[Jeesus]]e, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi [[must]]ale [[rist]]ile, mis ei lubanud mingit [[lohutus]]t, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma [[lapsepõlv]]e, mil kirikus oli olnud [[Jumalaema]] pilt. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste [[mure]]dega ja ta alati muutumatu leebe [[naeratus]] oli lubanud, et ta need [[palve]]d sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea sõna lisab. Uus [[usk]] võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita. (lk 204-205)
* Jan Bleis oli viimasel ajal sageli kuulnud sõna [[vabadus]]. Ta oli elanud nii vanaks, ilma et ta oleks kohanud seda sõna või selle üle järele mõelnud. Aga nüüd pakuti talle seda sõna kui vahetuskaupa [[vaesus]]e, hävingu ja isegi [[surm]]a vastu. Kas vabadus või surm — ütlesid nad. Aga tegelikult tähendas see: vabadus ja surm. Ja sellepärast oli ta algusest peale hakanud seda uut sõna vihkama. [[Vesi]] pidi tooma vabaduse — aga tegelikult tõi see surma. (lk 207)
* Ta arutas endamisi, mis võis teha [[Noa]] oma [[laev]]as kõik need sadaviiskümmend päeva. Aga muidugi, tal oli [[perekond]], kellega rääkida, ja [[loom]]ad, kelle eest tuli hoolitseda. Tal olid ju isegi kiskjad laevas — [[lõvi]]d, [[hunt|hundid]] ja [[karu]]d, keda pidi valvama, et nad omapead ringi luusima ei pääseks ja mõnd teist looma maha ei murraks. Sellest oleks asendamatu kahju, sest neist igaühest oli ainult üks paar. Võib-olla juhtuski, et mõni kasulik loomasugu sel kombel otsa sai — aga sellest ei rääkinud pühakiri midagi.
Ja mis oli saanud viljapuudest? Kui vesi kogu maa üle ujutas, pidid need ju kõik otsa saama. Aga ei olnud ühtki sõna sellest, et Noa oleks kaasa võtnud kas või
* [Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem [[abi]] vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui [[pimedus]] peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)
* Lained vaibuvad ja vesi taganeb. [[Meri]] annab jälle maa vabaks, surnud maa. Aga aegamööda tärkab seal jälle elu. Põgenikud tulevad tagasi ja alustavad otsast peale. Aga need, kes on surnud, ei tule enam tagasi.
| |||