Lohe hambad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
30. rida:
* Jan Bleis oli viimasel ajal sageli kuulnud sõna [[vabadus]]. Ta oli elanud nii vanaks, ilma et ta oleks kohanud seda sõna või selle üle järele mõelnud. Aga nüüd pakuti talle seda sõna kui vahetuskaupa [[vaesus]]e, hävingu ja isegi [[surm]]a vastu. Kas vabadus või surm — ütlesid nad. Aga tegelikult tähendas see: vabadus ja surm. Ja sellepärast oli ta algusest peale hakanud seda uut sõna vihkama. [[Vesi]] pidi tooma vabaduse — aga tegelikult tõi see surma. (lk 207)
* Ta arutas endamisi, mis võis teha [[Noa]] oma [[laev]]as kõik need sadaviiskümmend päeva. Aga muidugi, tal oli [[perekond]], kellega rääkida, ja [[loom]]ad, kelle eest tuli hoolitseda. Tal olid ju isegi kiskjad laevas — [[lõvi]]d, [[hunt|hundid]] ja [[karu]]d, keda pidi valvama, et nad omapead ringi luusima ei pääseks ja mõnd teist looma maha ei murraks. Sellest oleks asendamatu kahju, sest neist igaühest oli ainult üks paar. Võib-olla juhtuski, et mõni kasulik loomasugu sel kombel otsa sai — aga sellest ei rääkinud pühakiri midagi.
:Ja mis oli saanud viljapuudest? Kui vesi kogu maa üle ujutas, pidid need ju kõik otsa saama. Aga ei olnud ühtki sõna sellest, et Noa oleks kaasa võtnud kas või [[seeme]]t. Siiski — seda ta pidi kindlasti tegema. Isegi kui Jehoova oma vihas oleks selle unustanud, ei võinud Noa kui [[põllumees]] seda unustada. (lk 223)
* [Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem [[abi]] vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui [[pimedus]] peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)
* Lained vaibuvad ja vesi taganeb. [[Meri]] annab jälle maa vabaks, surnud maa. Aga aegamööda tärkab seal jälle elu. Põgenikud tulevad tagasi ja alustavad otsast peale. Aga need, kes on surnud, ei tule enam tagasi.
| |||