Autor: erinevus redaktsioonide vahel

* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik [[tsitaat|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need [[jäljed]], millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi humanismi[[humanism]]i nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].