Jälg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' * Linna viletsus oli päikesevalgusele armutult nähtav: lagunenud krohv, pragunenud värv, muhud, kühmud ja augud tänavakattes, katuseräästailt tilkuv tõrv...' |
Resümee puudub |
||
14. rida:
** [[Nikolai Baturin]], "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
* Oma eostamisest tean ma vaid seda, mida teiegi enda omast teate. See sündis pimeduses ja mina polnud nõus. Mina (ja see tühine sõna on liigagi kaalukas tolle haruldase olevuse tähistamiseks, kes ma siis olin) kõndisin igavesti piiritus unustuses, meeleolus, millega nuusutatakse öölilli, ja korraga... Mu vägistajad, mehed ja naised, jätsid minusse oma jäljed, ja ma paisusin kuust kuusse, läksin raskeks, kuni [[häbi]] ei saanud enam varjata ning unustus heitis mu välja. Kuid see on mul ühine kõigi minusarnastega. (lk 195-196)
** [[Marilynne Robinson]], "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007
* Indrek oli kuulnud vanu jahimehi rääkivat, [[rebane]] olevat nii kaval loom, et ta pühkivat [[saba]]ga oma jäljed [[lumi|lumel]] tasaseks. Oli see õige või mitte, seda Indrek ei teadnud, aga niipalju oli kindel, et oleks temal, Indrekul, saba, siis tema oleks küll nii kaval, et ta pühiks praegu ja ka [[tulevik]]us lumelt kõik oma jäljed, kuni see hädavajalik. Kahjuks ei olnud Indrekul sellist saba, millega jälgi pühkida, ja rebasel pole ehk nõutavat [[mõistus]]t, vaid on ainult saba. Nõnda jäävad Indrekul kui ka rebasel jäljed lumele, kui nad kõnnivad mööda [[mets]]a või lähevad mööda kraavikallast üle lageda [[raba]]. Õnnetu inimene, õnnetu loom!
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" III, 38. peatükk
* "Me ei saa kunagi midagi täiesti maha kustutada," ütles vang. "Iga tegu jätab oma jäljed. Ka tegematajätmine jätab oma jäljed." (lk 251)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Nõiduse õpilane]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967
* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: [[tekst]] koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte [[autor]], nagu siiani on arvatud, vaid [[lugeja]]: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik [[tsitaat|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb.
** [[Roland Barthes]], "Autori surm" (1968). Tõlkinud [[Marek Tamm]]. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". Varrak 2002, lk 125
* [[Minevik]]ust on järel jäljed ja [[mälestus]]ed. Et need meiega [[tulevik]]ku kaasa tuleksid, seadsime nad näitusele näha. Siinsamas, [[olevik]]us.
** [[Janne Andresoo]] raamatukogus avatud laulupeonäituse kommentaariks,[https://kultuur.err.ee/935314/rahvusraamatukogus-avatakse-laulupeo-trukikultuurile-puhendatud-naitus "Rahvusraamatukogus avatakse laulupeo trükikultuurile pühendatud näitus"] ERR, 02.05.2019
==Luule==
<poem>
23. rida ⟶ 39. rida:
* [[Sergei Jessenin]], "*** Milleks punakuldseis põõsais nuuksed". Tõlkinud [[Artur Alliksaar]]. Rmt: S. Jessenin. "Luuletused". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 35
<poem>
Tagasi rändavate [[rändlind]]ude jäljed on kirjutatud
eilsele [[lumi|lumele]].
</poem>
* [[Kalju Lepik]], "Thermopylai", Vikerkaar 10/1988, lk 1
<poem>
Maa on täis leidmata otsimist.
Põdrakanepi [[lilla]]d ladvad
kiiguvad [[tuul]]es.
Veel püüab [[nõmm]]
oma jahmunud taimekätega
tabada vinti,
kes tikkis
jäljed
ta [[liiv]]a.
</poem>
* [[Ellen Niit]], "Nõmmevaikus" (1958). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk. EKSA 2008, lk 59jj
==Vanasõnad==
* Peremehe jäljed väetavad [[põld]]u.
* Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane.
* Valel lühikesed [[jalg|jalad]] (jäljed).
** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
==Kirjandus==
| |||