Edna O'Brien: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Iirimaa kirjanikud |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Edna_O'Brien-_Le_Conversazion,_Capri_Day_2_(19083354039).jpg|pisi|Edna O'Brien 2015. aastal]]
'''Josephine Edna O'Brien''' (15. detsember 1930) on iiri kirjanik. Tema esimene romaan "Maatüdrukud" (
=="Maatüdrukud"==
Edna O'Brien, "Maatüdrukud". Tõlkinud Sirje Leol. Tallinn: Eesti Raamat, 2002.
* [Jack Caithleenile]] "Kas sa tead, et paljud [[iirlased]] on kuninglikku päritolu, aga ise ei tea seda. Kuningad ja kuningannad kõnnivad [[Iirimaa]] teedel, sõidavad [[jalgratas|jalgrattaga]], rüüpavad [[tee (jook)|teed]], künnavad musta [[muld]]a ja ei tea oma kõrgest päritolust midagi. Näiteks sinu emal on kuninganna käitumine ja kõnnak." (lk 15-16)
* "Need väikesed vastikud närilised," ütles Jack, võttis
* Mis see küll on [[surm]]a juures, mida me kardame, et me ei taha, et keegi, kes on surnud, meie juurde tagasi tuleks. Ma tahtsin rohkem kui midagi muud maailmas, et ema tuleks tagasi, ent ikkagi, kui [[uks]] oleks lahti läinud ja ta oleks sisse astunud, oleksin ma Marthat ja härra Brennanit appi karjunud. (lk 51)
* Koht oli läinud, ema oli läinud: sillutiseplaadid valendasid kanasitast, õue[[muru]] iga toll oli täis [[ohakas|ohakaid]] ja ristirohtu. (lk 58)
* Mul ei olnud kahju kodukülast lahkuda. See oli surnud, väsinud, vana, kokku varisemas ja lagunemas. Kauplused oleksid hädasti värvi vajanud ja ülakorruste [[aken]]del paistis vähem geraaniume kui siis, kui ma veel [[laps]] olin. (lk 130)
* [[Hundinui]]ad äratasid minus [[üksildus]]tunnet; kui [[tuul]] neist nagu nuttes läbi puhus, kõlas see kui [[koovitaja]] hüüd, ning koovitaja, see tuletas jällegi meelde iiri [[torupill]]i, mida Billy Tuohey õhtuti mängis. Teine järvekallas oli ääristatud [[pappel|paplitega]], mis eraldasid selle muust maailmast. Sellest maailmast, kuhu mina tahtsin põgeneda. Ja nüüd, kui ma olin selles maailmas, kerkisid need pildid [[raba]]st ja kodukandi inimestest üha mu silme ette. (lk 146)
* Ainuke aeg, kui ma olen õnnelik, et olen [[naine]], on siis, kui tõmban õhtul
* [Mr. Gentleman:] "On üks prantsusekeelne sõna. See tähendab... atmosfääri. Me läheme mõneks nädalaks õigesse atmosfääri."
:"Kuhu?" Ma mõtlesin õudusega nendele Kesk-Iirimaa peekoni- ja munahotellidele, kus on laua peal kuivanud niredega
* Ta [Mr. Gentleman] vaatas mulle pikalt otsa. See pilk oli pooleldi ihalev ja pooleldi müstiline, ja siis lausus ta väga õrnalt mu nime. ("Caithleen.") Kui ta niiviisi mu nime ütles, kuulsin ma, kuidas hundinuiad õhkavad ning koovitaja hüüab ning kõiki neid teisi üksildasi Iirimaa hääli. (lk 174)
{{JÄRJESTA:O'Brien, Edna}}
[[Kategooria:Iirimaa kirjanikud]]
|