Redaktsioon: 2. november 2020, kell 03:16 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 981 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 14. detsember 2020, kell 14:18 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 981 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
2. rida: '''Nälg''' on soov ja vajadus saada [[toit]]u. * Mõni [[tund]] hiljem, parajasti siis, kui [[öö]] hakkas juba tasapisi minema hiilima, ärkas [[Puhh]] äkki mingist imelikust ~~tühjusetundest~~[[tühjus]]etundest. Seda oli Puhh varemgi tundnud ja teadis, mida see tähendab. See oli nälg! ** [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]". Tõlkinud [[Valter Rummel]], värsid tõlkinud [[Harald Rajamets]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 47 * [[Elu]] on läinud nii heaks, et peaaegu keegi ei sure enam nälga, mis saja aasta eest oli tavaline. Tol ajal ei puudutanud [[poliitika]] mitte ainult inimeste rahakotti, vaid toidukotti. Praegu võib [[populism]]iga mängida: rahakotti võib see mõjutada, aga toidukott on ikka veel kindel. Asi peab minema nii halvaks, et toidukott on ohus, enne ei loobuta tulega mängimast. * Inimene vajab 2000 ~~kalorit~~[[kalor]]it päevas. ~~Saksamaal~~[[Saksamaa]]l oli sõja lõpupoole täiskasvanu norm 800 kalorit, kasvaval teismelisel nagu mina 1200, aga muidugi läks kõik toit [[pere]] ühisesse patta. Alguses olime [[põgenikelaager\|põgenikelaagris]], kus toitu oli nii vähe, et arvasime: ilmselt köögi personal varastab. Hiljem hakkasime omaette süüa tegema, aga nii oli veelgi raskem ots otsaga kokku tulla. Oli pidev näljatunne. Toitu sai ~~kupongide~~[[kupong]]ide eest. 12-aastaselt pidin miskipärast omaette söömas käima. Üks toit ~~restoranis~~[[restoran]]is oli kupongita, margivaba, nagu öeldi. Tihti oli selleks keedetud [[spinat]]. Spinat mulle lapsena ei maitsenud, aga seal sõin seda isuga. Ilma margita sai ka lahjat sõjaaegset ~~õlut~~[[õlu]]t. Jõin seda ka, ikkagi natuke kaloreid. [[Apteek\|Apteegist]] sai [[kalamaksaõli]]. Kalorid on kalorid, mõtlesin, katsusin seda mitu supilusikatäit võtta, aga ei suutnud, nii suur nälg siiski ei olnud. Keha nõrgenes, igale poole tulid paised, mõnes tekkis mädanik. ** [[Rein Taagepera]], intervjuu: [[Vilja Kiisler]], [https://epl.delfi.ee/lp/rein-taagepera-igatseb-endiselt-kuulen-end-tosin-korda-paevas-utlemas-mare-millal-sa-tagasi-tuled?id=91102123 "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?""] EPL, 25.09.2020 * Siis oli nälg. Kõik, mis toodeti, läks rindele. [[Onn]]id olid tehtud savist, sõnnikust ja lubjast, ma mäletan, et me kraapisime seda ja sõime [[küüslauk\|küüslauguga]], maitses hästi. Vanaema arvas, et ju seal siis on mingid vitamiinid või mineraalid, mida lapsed vajavad, et me seda närisime. Ema ja vanaema käisid [[sovhoos]]is tööl ja tõid vahel mõru putru, mida tuli panna hammaste taha ja teed peale rüübata. Piisavalt oli sihvkasid, nagu öeldi, ehk [[päevalilleseemned\|päevalilleseemneid]], mida perenaine kasvatas ja lubas meil süüa. Need on muidugi väga toitvad. (lk 14) ** [[Ingrid Rüütel]], "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010 ==Luule== <poem> Kui palju jääb aega, enne kui rahvahulk asub ründama [[muuseum]]iuksi, et kätte saada puust [[hapupiim]]apütsik ja kasetohust leivakarp — me [[reliikvia]]d? Meie istume [[raiesmik]]ul kõrge [[Känd\|kännu]] otsas otsekui [[kuningad]] [[troon]]il ning teretame mõranenud savi[[kruus]]i põhjast vastu vaatavat omaenese [[peegelpilt]]i. Ja kui meilt küsitakse, kas me tunneme teda sääl savikruusi põhjas, vastame hetkegi kõhklemata: tema on kogu aeg kohal, kõneleb meiega, [[lohutus\|lohutab]] meid, kuid jääb poolelt sõnalt vait, kui küsida talt puhast [[leib]]a ja [[Vesi\|vett]]. </poem> * [[Livia Viitol]], "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11 == Allikata tsitaadid ==

Nälg: erinevus redaktsioonide vahel