Keel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
* Kes võõraid keeli ei oska, see ei tea midagi ka oma keelest. (lk 45)
* Keele hing tuleb kõige selgemalt ilmsiks tema tõlkimatutes [[sõna]]des.▼
* [[Tõlkimine|Tõlkimisel]] peab süvenema kuni tõlgitamatuni; alles siis tajutakse võõrast rahvast ja võõrast keelt. (lk 45)
* Kuna igaüks kõneleb, siis usub ta, et võib ka keelest rääkida. (lk 45)
* Keele jõud ei ole mitte selles, et ta kõik võõra tagasi tõrjub, vaid selles, et ta selle alla neelab. (lk 46)
* Võõrast keelt tuleb peamiselt siis kadestada, kui ta suudab ühe [[sõna]]ga väljendada seda, mida teine peab kirjeldama, ja siin on igal keelel teise suhtes paremusi ja pahemusi. (lk 46)
* Keele aluseks on küll inimese [[mõistus]] ja otsustusvõime, aga keel ei eelda oma kasutajate juures isegi puhta mõistuse, arenenud aru, ausa tahte olemasolu. Ta on tööriist nii eesmärgiteadlikuks kui ka meelevaldseks kasutamiseks; ta kõlbab niisama hästi nii sofistliku ja segadusse viiva dialektika kui ka ähmase ja tumeda [[müstika]] puhul; keelt kuritarvitatakse mugavalt õõnsateks ja tühisteks proosa- ja luulefraasideks ning katsetatakse prosoodiliselt laitmatute ja siiski mõttetute värssidega. (lk 47)
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 33/1974, lk
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
| |||