Keel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
13. rida:
* Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade [[vaesus]]t, kui tahetakse tabada mitut ideed ühe hoobiga.▼
** [[Novalis]], "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 17▼
* Keele hing tuleb kõige selgemalt ilmsiks tema tõlkimatutes sõnades.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
* Keel on algselt [[tegu]], mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt [[rituaal]], mis taastab [[inimene|inimese]] osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest [[muusika]] on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus [[tähendus]]e ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune. (lk 13)
37. rida ⟶ 40. rida:
** [[Tarmo Soomere]], [https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3422 "Rahvusülikool ehk oksüümoron kuubis"] UT, 11/2019
▲* Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade [[vaesus]]t, kui tahetakse tabada mitut ideed ühe hoobiga.
▲** [[Novalis]], "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 17
* Keele [[ilu]] mõõdupuuks on peamiselt vokaalide (eriti pikkade) rohkus, õigemini vokaalide — konsonantide vahekord. Mida rohkem keeles esineb vokaale ja helilisi konsonante (l, m, n, r, v), seda ilusamaks ja kõlavamaks peetakse keelt. Vastupidi: vokaalide vähesus (esinemine sõnas) ja helitud konsonandid (sch, sh, š, tš jt.), millest eriti rikkad vene, inglise ja saksa keel, teevad keele vähemkõlavaks.
|