Joel Haahtela: erinevus redaktsioonide vahel

* Just hakkas [[lumi|lund]] sadama. Räägitakse, et [[tähed]] on [[ingel|inglite]] südamed, mis põlevad nende läbipaistvates kehades[[keha]]des. [[Pimedus]] aga kujutab endast kustunud südameid[[süda]]meid, mida on mitu korda rohkem, ning seepärast on öös rohkem pimedust kui valgust[[valgus]]t. Ja lumesadu on kustunud südamete [[tuhk]]. (lk 7)

* [[Muretsemine]] on õigupoolest [[jumalateotus]], või vähemasti on see Jumala[[Jumal]]a alahindamine, sest muretsemisega me püüame Jumalalt võimu[[võim]]u enda kätte võtta, ja tema kogemuste kohaselt see kuigi hästi ei õnnestu. Pealegi on mured inimesele lõpuks kasuks, sest need panevad meid pöörduma Jumala poole, tahame seda või ei. (lk 55)

* Vend Paul kõnnib mu kõrval ja ütleb, et on imesid[[ime]]sid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja [[maailm]] on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk 78)

* Siin [[klooster|kloostris]] püüavad nad uuesti kodutee leida, märgib vend Paul. Kuid kerge see pole. Olgugi et vennad loobuvad maisest varast, toob igaüks siiski kaasa enda, oma väikluse, oma osa maailma kurjusest[[kurjus]]est. Ent vahest on põhjust rõõmustada ka iseloomu[[iseloom]]u puudulikkuse üle, sest need hoiavad meele [[alandlikkus|alandliku]]. Kui voorusest saab [[põhjus]] uhkustamiseks, lakkab see ju olemast [[voorus]]. (lk 83)