Erinevus lehekülje "Joel Haahtela" redaktsioonide vahel

* Just hakkas [[lumi|lund]] sadama. Räägitakse, et [[tähed]] on [[ingel|inglite]] südamed, mis põlevad nende läbipaistvates [[keha]]des. [[Pimedus]] aga kujutab endast kustunud [[süda]]meid, mida on mitu korda rohkem, ning seepärast on öös rohkem pimedust kui [[valgus]]t. Ja lumesadu on kustunud südamete [[tuhk]]. (lk 7)
* [[Muretsemine]] on õigupoolest [[jumalateotus]], või vähemasti on see [[Jumal]]a alahindamine, sest muretsemisega me püüame Jumalalt [[võim]]u enda kätte võtta, ja tema kogemuste kohaselt see kuigi hästi ei õnnestu. Pealegi on mured inimesele lõpuks kasuks, sest need panevad meid pöörduma Jumala poole, tahame seda või ei. (lk 55)
* On kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole. (lk 76)
* Vend Paul kõnnib mu kõrval ja ütleb, et on [[ime]]sid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja [[maailm]] on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk 78)
* Siin [[klooster|kloostris]] püüavad nad uuesti kodutee leida, märgib vend Paul. Kuid kerge see pole. Olgugi et vennad loobuvad maisest varast, toob igaüks siiski kaasa enda, oma väikluse, oma osa maailma [[kurjus]]est. Ent vahest on põhjust rõõmustada ka [[iseloom]]u puudulikkuse üle, sest need hoiavad meele [[alandlikkus|alandliku]]. Kui voorusest saab [[põhjus]] uhkustamiseks, lakkab see ju olemast [[voorus]]. (lk 83)