Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
13. rida:
* Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas jumala või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle inimkond on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud. (lk 134)
* Ülemleitnant Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta [[saksa keel]]t, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult [[tšehhid]], ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)
* Tema sõbramehesuhted suure kindralihärraga ja vana Austria teiste mitte vähem lollide väeülematega tõid talle igasuguseid aumärke ja ordeneid, mille üle ta oli kole uhke, nii et pidas ennast maakeral kõige paremaks sõjameheks, kõige paremaks strateegia ja kõigi sõjaliste teaduste teoreerikuks. (lk 215)
* "Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen kole rõõmus," vastas vahva sõdur Švejk. "Küll see võib tore olla, kui me mõlemad langeme sõjaväljal keisrihärra ja tema perekonna eest …" (lk 227)
* "Almuline hälla, hälla vahtmeistel ütles eile, et keislihälla on tõblas ja et me kaotame sõja. Möh. Hopp!" (lk 275)
* "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser kasiinos omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba tagumikku ja etendas meile näkineidu." (lk 321)
* Konvoisõdurid mängisid vaheseina ääres "kintsukloppimist" ja ühe mehe tagumiku pihta käisid teiste kiired ja mõjukad löögid. Kui kapral juhtus ringi pöörama, vaatas talle ikka mõne jalaväelase tagumik väljakutsuvalt otsa. Konvoiülem ohkas ja pööras näo jälle akna poole. (lk 339)
* "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. Lind istus pähklipuu oksal. Ma nimetasin ta "pähklirääguks", täpselt samuti nagu oleksin kadakapõõsas istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)
* "Minu käekirja uurimiseks lasti mul kümme korda kirjutada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme."" (lk 354)
* "Ta tuletab mulle oma peenrahapuudusega meelde kedagi Mličkot, ühte müürseppa Dejvicest," seletas Švejk. "Ka sellel polnud peenikest raha, kuni ta viimaks kõrini võlgadesse jäi ja petmise pärast kinni pandi. Ta lõi jämeda raha läbi, kuid peenikest tal polnudki." (lk 363)
* … Švejk tähendas: "Mispoolest madjar on süüdi, et ta on madjar."
"Kuidas pole süüdi?" vihastas Vodička. "Kah jutt, igaüks on süüdi!" (lk 380)
* "Peldikud lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses." (lk 404)
* [Švejk ja sapöör Vodička lepivad lahku minnes kokku, et kohtuvad pärast sõda Karika kõrtsis] "Siis pärast sõda kell kuus õhtul!" kisendas Vodička eemalt. (lk 414)
* [kaardimängust] Seeaeg, kui vagunis löödi kuningat ässaga, lõid kaugel rindel kuningad üksteist oma alamatega. (lk 482)
* Sõdurid kükitasid kenasti üksteise kõrval kahe sügava kraavi kohal nagu [[pääsuke]]sed telefonitraatidel, enne kui nad [[sügis]]el alustavad lendu [[Aafrika]]sse. /…/ Vasakul tiival istus Švejk, kes oli end samuti teiste kõvale litsunud, ja luges huviga [[jumal]] teab millises Ružena Jesenska [[romaan]]ist väljarebitud [[paber]]itükki. /…/ Kui Švejk [[silm]]ad paberilt tõstis, pöördus ta [[pilk]] nagu kogemata [[peldik]]u ukse poole ja ta üllatus. [[Uks]]el seisis täies paraadmundris eilne härra kindralmajor oma adjutandiga ja nende kõrval leitnant Dub, kes neile midagi püüdlikult seletas.
:Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.
| |||