Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Sillerkiil (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
28. rida:
* Švejk ronis tõsiselt oma vagunisse. Ta tundis aukartust iseenda vastu. Ega iga päev juhtu, et ta midagi nii hirmsat korda saadab, et keegi ei tohi isegi teada saada, mida nimelt. (lk 496)
* Nad möödusid rühmast, kus punapäine ingel-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa betlema siga! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see härg oli, kes sind, tõbrast, paradiisi laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa liibanoni seedripuu!" (lk 518)
* "Te ei tunne mind veel!" röögatas leitnant Dub uuesti. "Te tunnete mind võib-olla heast küljest, aga nüüd saate mind tundma ka halvast küljest! Ärge arvake – ma olen kuri, ma panen iga mehe nutma." (lk 547)
* Sõda nõudis vaprust ka varguses. Intendandid vaatasid üksteist armastuküllaste pilkudega, nagu tahaksid nad öelda: "Me oleme üks keha ja üks hing, me varastame, kamraadid, me tüssame, vennad, kuid parata pole midagi, sest vastu voolu on raske ujuda. Kui ei võta sina, siis võtab teine ja räägib veel sinugi kohta, et sina ei varasta sellepärast, et oled juba ülearu kokku ahnitsenud." (lk 554)
* Sõdurid kükitasid kenasti üksteise kõrval kahe sügava kraavi kohal nagu [[pääsuke]]sed telefonitraatidel, enne kui nad [[sügis]]el alustavad lendu [[Aafrika]]sse. /…/ Vasakul tiival istus Švejk, kes oli end samuti teiste kõvale litsunud, ja luges huviga [[jumal]] teab millises Ružena Jesenska [[romaan]]ist väljarebitud [[paber]]itükki. /…/ Kui Švejk [[silm]]ad paberilt tõstis, pöördus ta [[pilk]] nagu kogemata [[peldik]]u ukse poole ja ta üllatus. [[Uks]]el seisis täies paraadmundris eilne härra kindralmajor oma adjutandiga ja nende kõrval leitnant Dub, kes neile midagi püüdlikult seletas.
:Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.
:Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, [[püksid]] rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas: :"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)
:Ning andis au. (lk 561)
* Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja [[toimetaja]] pikali löönud ning teda siis [[jalg]]adega kõhtu peksnud, toimetaja aga [[valu]] pärast röökinud ja keegi selle röökimise stenografeerinud.
| |||