Vana-Rooma: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
10. rida:
* MARIA: Muidugi, muidugi! Ainult et "kuidas me ka ei tahaks, oleme me mõnikord siiski sunnitud inimkonna helge tuleviku nimel ohvreid tooma..." Ja ikka nii edasi. Kes nii on kuulutanud? Kui väepealikud Rooma senatis kõnet pidasid, kui [[paavst]] [[jesuiidid|jesuiite]] teele saatis, kui Abrahamid paluvad riigilt abi oma nülgimistööde laiendamiseks ... [[Eesmärk]] pühendab abinõu, on see teiste sõnadega. Kui palju õnne kaitsjaid! Kes meid küll nende eest kaitseks?!
** [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), II vaatus, II pilt, lk 38-39
 
* [Julian Morrow:] "Roomlaste geniaalsus, ja võimalik, et nende viga," jätkas ta, "seisnes haiglases korraarmastuses. See hakkab silma nende arhitektuuris, nende kirjanduses, nende seadustes — see pimeduse, meeletuse, kaose raevukas eitamine." Ta naeris. "Arusaadav, miks roomlased, kes muidu teistesse religioonidesse nii sallivalt suhtusid, kristlasi armutult taga kiusasid — milline absurdne mõte, et lihtlabane kurjategija oli surnust üles tõusnud, milline jubedus, et jüngrid tema ülistuseks ta verd jõid. Selle kõige ebaloogilisus hirmutas roomlasi ja nad tegid, mis suutsid, et seda välja juurida. Ma arvan, et põhjus, miks nad astusid sääraseid drastilisi samme, oli selles, et nad mitte üksnes ei kartnud, vaid et see neid ka kohutavalt võlus. Pragmaatikud on sageli kummaliselt ebausklikud. Kes, vaatamata kogu oma loogikale, elasid veel armetumas üleloomulikuhirmus kui roomlased?" (lk 42-43)
** [[Donna Tartt]], "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007
 
==Kirjandus==