Aime Maripuu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
135. rida:
Tsitaadid väljaandest: Aime Maripuu, "Jäljed ümber järve", Tallinn: Eesti Raamat, 1978.
==="Kuulata Hinot"===
* Kui ma Hino äärde minema hakkasin, teadsin kõigest kõike ühtainukest muistendit Hinost. Ja seegi oli kentsakalt lühike. Nimelt pidavat Hino järv sõdade eeli ohkama. Vanasti ennustanud rahvas selle järgi verd ja hukatust.
:Otsekui oleks suur järv kõike ette aimanud ja rahva mured omadeks muredeks teinud. Ning siis ei saavat järv enam oma suurt vaikust pidada. Hino ohkavat. (lk 3)
* Muidugi, me armusime Hinosse. Seda on täiesti võimatu mitte teha, kui astud oma suurt ringi ümber Hino, näed tema kauneid metsi ja vahelduvaid kaldaid. Satud pehmesse soolumpi ja rägad tihedas noormännikus, seljakott kui kaameliküür turjal. (lk 3)
* Ja alles õhtul, päikese punava loojangu aegu, kuulsime me seda. Ei, Hino ei ohanud. Aga see oli ometi midagi senikuulmatut. Vähemalt minu jaoks.
:Need olid kured. Hallid sookured kusagil seal soolumbi pool ja nad olid meile küllalt lähedal. Alustas üks, siis lõid teised sekka. Öeldakse, et kurg pasundab. See pole õige. See on midagi heledamat, luikavat, see on trompetihäälne hüüdmine, peaaegu hull ja erutav oma kirglikkuses. "Kurrr-luu-uuh! Krrr-luu-uuhh!" Ja nii mitu korda.
:Siis kured vaikisid, aga kaja jooksis üle järve, peegeldus tagasi lähematelt ja kaugematelt kallastelt ning metsaastangutelt järve kohal. See oli mitmekordne peegeldus. Ikka ja jälle, aina vaibuvamalt kurluutas kaja kuni kured tõstsid uuesti häält.
:Nende luikamine oli peaaegu meeletu, näis mulle. Oleksin tahtnud nendega kaasa kisendada, aga polnud seesugust häält. Ei olnud häält, mille tuhandekordset kaja ma poleks häbenenud, kui see kaikunuks tagasi Hino tujukailt kaldailt.
:"Kurrr-luu-uuh! Krrr-luu-uuhh!" hõikasid kured jälle. Ja kaja. Ja kaja. Ja kaja.
:Päikeseloojang veretas üha punasemalt ning kured alustasid taas. (lk 4)
==Välislingid==
| |||