Aime Maripuu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
145. rida:
:"Kurrr-luu-uuh! Krrr-luu-uuhh!" hõikasid kured jälle. Ja kaja. Ja kaja. Ja kaja.
:Päikeseloojang veretas üha punasemalt ning kured alustasid taas. (lk 4)
 
==="Järv tuleb"===
* Lilli ja Polli vahemail, üsna Läti piiri ligi ei olevat ju ennevanasti järve olnudki. Olnud ainult kena lainjas tasandik, metsa ning heinamaaniitudega kaetud, nii kaugele kui silm vähegi võttis.
:Ja miks ei pidanud seal heinamaad olema? Oli ju Lillirahvas kange karjakasvataja ning hoolas heinategija. Nemad need metsagi ründasid ja maad raadasid.
:Ilus lopsakas heinamaalage ulatus ikka kaugemale ja kaugemale, Lillilt üles Karksi metsade poole.
:Juba kartsid Karksi kütid, et lillilaste heinategu nende saakloomi segab ja hirved-jänesed metsast sootuks ära põgenevad. Juba pahandasid Polli põllumehed, et Lilli loomad peagi nende viljas pahmavad. Lilli omad aga karjatasid karja kaugel ümberringi ja lõksutasid vikateid luisata, nii et Karksi metsad kajasid. (lk 5)
 
* Kõik algas härjast — just nagu karjakasvataja-rahvale kohane. Tõtt-öelda polnud esiotsa härgagi.
:Oli ainult tulikuum heinakuu päev ning hulk kirevaid heinakaarutajaid uutel ja endistel niitudel. Hommikupoolikul aina hõiguti ja kaasitati, lõuna tulekul aga lõhuti vaikides tööd teha. Pole ju alati niisugust palavat päevasüdant, et hommikune kastehaljas heinakaar lausa silme all pealt tahedaks tõmbab. Ole ainult mees ja keera niidusel teist külge!
:Magus närtsiva rohu lõhn tõusis luhtadelt heleda taeva poole üles. See pani lillilaste pead pisut pööritamagi. Aga kes sai sellest hoolida, kui hein otse krõbinal kuivas ning saod tahtsid õhtu eel üles panna.
:Kui ainult vihm kuskil ei varitseks või äikeseilm sealsamas metsa taga ei hauduks! (lk 5-6)
 
* Üle metsa vihiseb must härg kui vihane vihur. Silmad sõnnil suured ja pungis kui tõllarattad, sarved laiad kui labidad, saba taga kui saunaluud.
:"Inimesed! Inimesed! Härg tuleb!" kiljus noorik kimedalt. Kisendas ja surus maimukest kui oma ainukest aaret rinna ligi. "Härg õhus! Härg õhus!"
:Vahest oli ka kuuljaid, mis sest et noorik kaugel eemal ja teised tõsiselt tööjärjel. Vahest oli, aga kes seda uskus! Kus enne nähtud, et härg linnu kombel õhus hõljub või tuule tiivul ringi tuhiseb? Kellel see nii väga aega reha kohalt taevasse vahtida! Arvati noorik nõiajuurt nuusutanud olevat või heinalõhnast imelikuks läinud.
:Aga kui vaatama hakati, oli juba hilja. Juba sadas härg luhale heinaliste sekka maha. Sadas maha ja kus kukkus kraapima ja sarvedega lõhkuma.
:"Eest ära, järv tuleb! Alt ära, vesi varuks!" möirgas ise kui püsti pöörane. Peksis heinakaared segi ja paiskas murumättad kõrgele üles.
:Inimesed panid jooksu, kes kuhu sai. Mõni võttis reha seltsi, aga teine unustas joomalähkrigi põõsa alla vilusse. Nii kibekiire oli kõigil minema leekida.
:Ja siis hakkas kalu sadama. Kus latsatas laiu latikaid ja sähvatas hõbedasi särgi, helkles haugisid ja kukkus kohasid, kiiskadest kõnelemata. Ümber härja vihises vingerjaid ja lendas lutsu, libedat kala. (lk 6)
 
* Ruhijärve nimi aga sai sellest, et järv oli tol palaval heinakuu päeval Lätimaalt, Ruhja linna alt ära Eestisse tulnud. Sinnasamasse Lilli lähistele. Võib-olla ei osanud ruhjalased talle nime anda? Teadupärast on mi mõnigi järv seetõttu taevasse tõusnud ja teele läinud.
:Igatahes meile jõudes tõi ta sellesama Ruhja nime endaga kaasa. Ja nii hüütaksegi seda järve tänapäevani Ruhijärveks. (lk 8)
 
==="Saaremaa seitse karu"===
* Ei olnud karudel üksühest aimugi. Igaüks pidas just ennast ainsaks Saaremaa metsakuningaks ja loomariigi ainuvalitsejaks. Mõuras ja jauras ringi, kevadist kurjust, pärastpoole aga varasuve elulusti täis.
:Kõik oleks olnud kõige paremas korras, kui igaüks omasse kanti oleks jäänudki. Aga kus sa sellega! Tahtsid ju karukuningad oma kuningriiki näha, valitsejatena oma valdusi vaadata.
:Suuruke see Saaremaa siis ikka on. Ühel heal või õigemini halval päeval juhtuski, et kõik seitse karu Kärla ja Kihelkonna vahemail kokku said.
:Te oleksite pidanud nägema nende nägusid, kui nad kena kuusiku ja mõnusa männiku vahel ringi tuiates äkki üksteist silmasid. Tardusid paigale ja nuhutasid ninadega. Nende pisikesed silmad läksid pungi ja valgusid verd täis, vaata et kargavad veel karvasest silmnäostki välja. Nende turjad tõusid turri ja suured kollased kihvad tõmbusid irevile.
:Ja kuidas nad möirgasid! Mets kohe mürises ja kajas käes. (lk 10)
 
==="Kuidas Pangodi nime sai"===
* Pangodi on üpris isevärki nimi. Selline võõramaa-maiguline ja veider. Otsekui polekski eesti rahvas ise oma järve ristida mõistnud ja kellegi teise-kolmanda appi kutsunud.
:Siinkohal võib väga kergesti sõna « p a n n k o o k » pähe torgata. Ja siis võtab või naeru lahti. Kujutleda vaid, Pannkoogi järv!
:Aga uuri sa Pangodi järve kuju nii või naa, mingit sarnasust pannkoogiga tal ei leia.
:On hoopis kõige keerulisema ja sipisopilisema kujuga järv Eestis. Ja üks ilusamaid ka. Vaata siis metsaselt Hurdamäelt või Kabelimäelt alla järvele, tõuse Saksamäe küürule või silmitse Pikksaare tipult Vändriku lahe poole. Ikka üksainus vaikne ja kääruline järvepind, kaldajoon liigeldi-loogeldi, ja alati rahulik, peaaegu et pidulikki. (lk 13)
 
* Siis, kui suur järv ringiratast tiirutas ja parajat peatuspaika otsis.
:Ja oleks ta siis paraja leidnud! Küsi sõgedat! Järv tulnud otse õitsva Paunküla peale maha. Pahinal ja mühinal nagu järv kunagi. Oskab siis vesi vaadata või õnnetus küsida, kuhu kukub?!
:Paunküla kenadest majadest pole märkigi järel. Või kes neid järvesügavast otsima lähebki? Ainult Paunküla kirikutorni kullatud kukk kumada veel tänapäevani vaiksetel suvepäevadel Pangodi põhjast vastu. (lk 14)
 
* Palju on vanarahvas mõelnud ja pead murdnud ka seeüle, mispärast õieti Koodi järv teele läks. Nimi tal ju oli Ning kes teda ikka seal Suursoos niiväga kiusamas käis!
:Ega siis praegune Marusoo ennevanasti "maru" olnudki. Seda kutsuti Suursooks. Ja suur ta oli. Päratu ja põhjatu, nagu marjulised rääkida teadsid. Maruks läks alles siis, kui järv ummispäi sealt minema tormas. Rähkles ja peksles, kuni hoo õhkutõusmiseks sisse sai.
:Mine tea, miks see Koodijärv vihastas? Vahest oli soosauniku tütar oma lapsenärtsusid allika kohale pesema läinud? Või saunaemand silmituid kassipoegi kõrkjate vahele uputada tahtnud?
:Igatahes tõusis Koodijärv kohinal üles. Jäid vist need lapsenärtsud loputamata või kahustele kassipoegadele
hingenatuke sisse. (lk 14-15)
 
==="Parika järve Linda"===
* Ainult kusagilt järvelt — mine tea kust, võib-olla kollaste vesikuppude vahelt või siis sootuks mändvetikametsast seal all sügaval — kostab naeru. See on Parika järve Linda, kes naerab. Kurinal ja kumedalt. Ning kuidagi vettligi hoiab end ta naer, kuni sulab ühte tiheneva videviku ja hundinuiade huljuva pendeltantsuga siinsamas kaldavees.
:Ja miks ei peakski ta naerma? Räägib ju rahvas tänapäevani, et ennevanasti olla kuri tüdruk Linda end Parika järve uputanud. Eks kurjast siis saanudki vihane vetevaim, kes elavate seast palju ohvreid pärib. Naerdes ise pealegi. (lk 20)
 
* Kuri tüdruk Linda? Kas siis kuri ennast uputab või vihane vette läheb? Eks halb taha teisi hukutada ja tige teistele tuska teha? Seesama Linda aga...
:Ainult et Parika järv vaikib. Kõhistab kalda ääres kuivades pilliroopuhmastes ning kasvatab õõtsikut enda ümber. Just nagu tahaks suur rabajärv rohelise liniku üle silmade tõmmata ja mitte midagi näha, mitte midagi kuulda.
:Istun ja küsin, aga järv ei vasta.
:Hüüan ja kutsun, aga Linda ei tule.
:Ainult kirde poolt ulatub mets järve ligi ning Aimla metskonna männid ümisevad üksteisele midagi, mida ma õieti ei kuule siia — sooserva. Ning kes siis mändide keelt mõistakski? (lk 20)
 
==="Vanajuudas Tsõõriksoos"===
* Ennemalt olnud Vanajuudas veel täies traksis ja näksis
poiss. Keeranud teravad mustad vurrud nina alla kikki ja
silunud rongakarva kahlud sarvemüksude kohal siledaks.
Peitnud siis oma traatkarvalise saba saksikutesse
pükstesse ja tõmmanud läikivad jahimehesäärikud kapjade katteks jalga. Kolanud niiviisi Lõuna-Eesti kandis
laialt ringi. Päris saks mis saks, võta või jäta.
Olevat olnud kange südametemurdja ja tüdrukutepetis. Ühe võtnud ja teise jätnud. Tõotanud suurt armu ja
abielutruudust ning nõudnud lepingu kinnitamiseks igalt
pügalt kolm tilka verd.
Kes neiu veretilga sukanõelaga sõrmest välja torkas, see
hinge ka sarvikule müüs. Vanajuudas naernud nii, et hambust särinal tuld löönud, ning kadunud, nagu poleks teda
olnudki. (lk 28)
 
* Korra aga, kaunil kevadel, ilmunud Vanajuudas Tsolgole. Näksis poisina nagu ikka. Mänginud võõrast jahimeest, kes teelt eksinud. Palunud öömaja ja teejuhti varavalgeks.
:Seal aga, Tsolgol, elanud üle-Eesti-kaunitar, TsolgoMaarjaks kutsutu. Küll olnud sel tüdrukul alles rinda ja rahasid! Rahakeed kolisenud kaelas ja tinisenud suurel sepistatud sõlel. Omatehtud laiad vööd mähkinud peenikest pihta ja undrukud tantsinud jalgade ümber kui kirevad keeritsad. (lk 28)
 
* Vanajuudas jäänud kui sammas teeveerde seisma. Pillanud sulega jahimehekübara näpust maha ja kummardunud seda üles korjama.
:Eks koogutamisel langes juuksesalk sarvemüksult kõrvale. Maarjal kohe asi selge, kellega tegu.
:"Terekest, sirjelindu," meelitas Vanajuudas.
:"Tere, jah, jumalime," vastanud tüdruk. Ja ise vaadanud teravalt, et mis näo teine teeb.
:Vanajuudal hakanud küll üks kulm nagu tõmblema ja teine silm pisut pilkuma, aga ta pidanud siiski vastu. Keeranud vuntsi ja välgutanud silmi. (lk 29)
 
* Rääkisid mis nad rääkisid, aga peagi tahtis "võõras jahimees" Tsolgole pikemaks pidama jääda. Et süngi ümberkaudu on metsi ja maid, kus ei tule jahiloomadest puudu.
:"Ega jah," tõotas ka tüdruk ja lisas mõttes, et või need "jahiloomad" sul kõik püütavad on.
:Ei osanud Vanajuudas teise mõtteid ära arvata. Mida päev edasi, seda kentsakam tunne teda valdas. Just nagu polekski ta enam Vanajuudas ja see ning teine, kes mustale kollile hingesid varub, vaid päris harilik noormees. Harilik ja kõrvuni armunud veel pealegi.
:Nii nagu Maarjat nägi või tüdruku kaelarahade tininat kuulis, olid põlved nõrgad ja kabjad jahimehesäärikutes pehmed kui vaha. Õnn veel, et säärikutel rautatud kontsad all! (lk 29)
 
* Aga võta näpust. Läheb aega palju või läheb vähe, mis tulemas on, ei see tulemata jää. Võib-olla käis Must Vanakoll ise Juudalt aru parimas, et kuidas ja miks? Igatahes hakkas Vanajuudas lõpuks, endal kabjad pehmed ja hääl kähe, Maarjale mesimagusaid sõnu rääkima. Just nagu teistelegi tüdrukutele enne teda. Nägi tüdrukut võpatavat. Just nagu teisigi tüdrukuid enne teda.
:Juba needis Vanajuudas endamisi oma kurja saatust ja igavest poissmehepõlve, kui tüdruk äkki rapsti! soome pussi haaras ja krauh! tuka tumedaid juukseid poisi otsmikult ära napsas.
:Sarvemüks sirutus ette, must ja kole.
:Vanajuudas läks valgeks kui lubjatud sein. Mustad karvased tagajalad sakstepükstes nõksatusid ja Maarja ta silme ees läks isegi päris siiruviiruliseks.
:Siis tõmbas vanapoiss hammastest kärinal tuld ja kadus, nagu poleks teda olnudki. (lk 29-31)
 
==Välislingid==