Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
 
 
* "Nii nad tapsidki meie [https://et.wikipedia.org/wiki/Franz_Ferdinand[Franz Ferdinand|Ferdinandi]]." (lk 9)
* "Ka [[Jeesus Kristus]] oli [[süütus|süütu]]," tähendas Švejk, "aga ometi löödi ta risti. Süütust inimesest pole ealeski hoolitud. "Maul halten und weiter dienen" (sks k Lõuad pidada ja edasi teenida), nagu öeldi meil sõjaväes. Mis võib veel paremat ja kaunimat olla!" (lk 25)
* "Nagu üskord Nusles, just silla juures, mis viib üle Botiči, astus öösel, kui ma tulin "Banzetist", minu juurde keegi härra ja virutas mulle kaikaga pähe. Kui ma pikali maas olin, valgustas ta mind ja ütles: "See on eksitus, see pole tema." Ja sellepärast, et ta oli eksinud, vihastas ta nii, et virutas mulle veel ühe matsaka üle turja. Inimesel on juba sündimisest saadik veres surmatunnini eksida." (lk 33)
14. rida:
* Kuid kohtu-uurija Bernis pidas ennast niivõrd läbinägelikuks, et suudab kaebealuse vastu materjali omamamata ja teadmata, milles ta süü seisab ning mille eest ta [[garnison]]i vangimajas istub, ülekuulatava käitumist ja näoilmet jälgides järeldusele jõuda, mis pärast see mees nimelt garnisoni vangimajas istub. (lk 101)
* Välipreestril oli nina jälle õline. Ta kuulutas Švejkile, et homsest peale alustab uut elu, et [[alkohol]]i pruukimine olevat närune [[materialism]], kuid elada tuleb ideelist elu. (lk 129)
* Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas jumala või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle [[inimkond]] on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud. (lk 134)
* [[Ülemleitnant]] Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta [[saksa keel]]t, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult [[tšehhid]], ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)
* Tema sõbramehesuhted suure kindralihärraga ja vana Austria teiste mitte vähem lollide väeülematega tõid talle igasuguseid aumärke ja ordeneid, mille üle ta oli kole uhke, nii et pidas ennast maakeral kõige paremaks sõjameheks, kõige paremaks strateegia ja kõigi sõjaliste teaduste teoreerikuks. (lk 215)
* "Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen kole rõõmus," vastas vahva sõdur Švejk. "Küll see võib tore olla, kui me mõlemad langeme sõjaväljal keisrihärra ja tema perekonna eest …" (lk 227)
* "Almuline hälla, hälla vahtmeistel ütles eile, et keislihälla on tõblas ja et me kaotame sõja. Möh. Hopp!" (lk 275)
* "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser kasiinos[[kasiino]]s omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba tagumikku ja etendas meile näkineidu[[näkineid]]u." (lk 321)
* Konvoisõdurid mängisid vaheseina ääres "kintsukloppimist" ja ühe mehe tagumiku pihta käisid teiste kiired ja mõjukad löögid. Kui kapral juhtus ringi pöörama, vaatas talle ikka mõne jalaväelase tagumik väljakutsuvalt otsa. Konvoiülem ohkas ja pööras näo jälle akna poole. (lk 339)
* "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. Lind istus pähklipuu oksal. Ma nimetasin ta "pähklirääguks", täpselt samuti nagu oleksin [[kadakas|kadakapõõsas]] istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)
* "Minu käekirja uurimiseks lasti mul kümme korda kirjutada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme."" (lk 354)
* "Ta tuletab mulle oma peenrahapuudusega meelde kedagi Mličkot, ühte müürseppa Dejvicest," seletas Švejk. "Ka sellel polnud peenikest raha, kuni ta viimaks kõrini võlgadesse jäi ja petmise pärast kinni pandi. Ta lõi jämeda raha läbi, kuid peenikest tal polnudki." (lk 363)
* … Švejk tähendas: "Mispoolest [[madjar]] on süüdi, et ta on madjar."
:"Kuidas pole süüdi?" vihastas Vodička. "Kah jutt, igaüks on süüdi!" (lk 380)
* Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja [[toimetaja]] pikali löönud ning teda siis [[jalg]]adega kõhtu peksnud, toimetaja aga [[valu]] pärast röökinud ja keegi selle röökimise stenografeerinud. (lk 393)
* "Peldikud lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses." (lk 404)
31. rida:
* [kaardimängust] Seeaeg, kui vagunis löödi kuningat ässaga, lõid kaugel rindel kuningad üksteist oma alamatega. (lk 482)
* Švejk ronis tõsiselt oma vagunisse. Ta tundis aukartust iseenda vastu. Ega iga päev juhtu, et ta midagi nii hirmsat korda saadab, et keegi ei tohi isegi teada saada, mida nimelt. (lk 496)
* Nad möödusid rühmast, kus punapäine [[ingel]]-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa betlema [[siga]]! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see [[härg]] oli, kes sind, tõbrast, [[paradiis]]i laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa liibanoni [[seeder|seedripuu]]!" (lk 518)
* "Te ei tunne mind veel!" röögatas leitnant Dub uuesti. "Te tunnete mind võib-olla heast küljest, aga nüüd saate mind tundma ka halvast küljest! Ärge arvake – ma olen kuri, ma panen iga mehe nutma." (lk 547)
* Sõda nõudis vaprust[[vaprus]]t ka varguses[[vargus]]es. Intendandid vaatasid üksteist armastuküllaste pilkudega, nagu tahaksid nad öelda: "Me oleme üks keha ja üks hing, me varastame, kamraadid, me tüssame, vennad, kuid parata pole midagi, sest vastu voolu on raske ujuda. Kui ei võta sina, siis võtab teine ja räägib veel sinugi kohta, et sina ei varasta sellepärast, et oled juba ülearu kokku ahnitsenud." (lk 554)
* Sõdurid kükitasid kenasti üksteise kõrval kahe sügava kraavi kohal nagu [[pääsuke]]sed telefonitraatidel, enne kui nad [[sügis]]el alustavad lendu [[Aafrika]]sse. /…/ Vasakul tiival istus Švejk, kes oli end samuti teiste kõvale litsunud, ja luges huviga [[jumal]] teab millises Ružena Jesenska [[romaan]]ist väljarebitud [[paber]]itükki. /…/ Kui Švejk [[silm]]ad paberilt tõstis, pöördus ta [[pilk]] nagu kogemata [[peldik]]u ukse poole ja ta üllatus. [[Uks]]el seisis täies paraadmundris eilne härra [[kindralmajor]] oma adjutandiga ja nende kõrval [[leitnant]] Dub, kes neile midagi püüdlikult seletas.
:Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.
40. rida:
* Ja mida edasi, seda kindlamini kujunes Švejki teadvuses säärase liigi nimetuseks "poolpeeretaja". (lk 627)
* "Ega kõik või targad olla, härra oberleitnant," vastas Švejk enesekindlalt. "Erandina peab ka rumalaid olema, sest kui kõik oleksime targad, siis oleks maailmas nii palju tarkust, et iga teine inimene läheks sellest lausa rumalaks." (lk 680)
* "Ta viidi [[laatsaret]]ti ja [https://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%BCgement [Rügement|rügemendi]] arst ütles, et seda juhtub kõigi [https://et.wikipedia.org/wiki/[Kapral jefreitoritega|jefreitor]]itega, et esiotsa paisuvad kõik, kuid mõnedel läheb see ruttu mööda, Bozba juhtum aga olevat väga raske juhtum ja ta võivat lõhki minna, sest tal olevat tõbi jefreitoritärnist nabasse läinud. Et teda päästa, tuli tal tärn ära lõigata ja ta läks jälle tühjaks." (lk 741)