Keete Ainver: erinevus redaktsioonide vahel

:Kormet ütles, et see, millel oli tähtsus, oli temas eneses, aga mitte selles, mis ta nägi. Ka Hannes uskus, et tema tunnetusviisil ja teadvusel oli suur tähtsus tema maalimises. (lk 13)

 

:Neil jalutuskäigel kogus Hannes muljeid kujudest, joontest ja värvidest. Ta vajas neid, sest ta ei kasutanud oma töös modelle, vaid maalis enamasti [[mälu]] järgi, niisamuti kui ta oli joonistanud.

:Hannes armastas vaadelda [[loodus]]t niisamuti kui inimeste nägude ja [[keha]]de karakteristlikke jooni: [[nina]], lauba ja lõua vormi, randmete liigutusi, silmade ilmet, [[huuled|huuli]], mis äraandlikult paljastasid inimeste sisimat — meelelisust, ihnsust, loidust, karmust... Ta oli alati inimesi armastanud tähele panna, aga nüüd oskas ta nende välimusest rohkem välja lugeda kui varem. Ta ei teadnud, kas see oli Kormeti mõju või olid tema enese kogemused ta otsusvõimet küpsetanud. (lk 14)